Retsensioon “La traviata”

Robert Suigusaar, 8. klass 23.08.2016 0

Käisin klassiga vaatamas Rahvusooper Estonias G. Verdi ooperit “La traviata”, mis põhineb A. Dumas noorema raamatul “Kameelidaam”. Olen küll varemgi ooperis käinud, kuid selletaolist armastuslugu ma varem näinud polnud.

“La traviata” on lugu armastusest ja selle eri tahkudest – paar oli armastuse nimel nõus loobuma pere toetusest, kõrgest sotsiaalsest seisundist, tervisest ja varast. Violetta näol oli tegu saatuse poolt karmilt piitsutatud inimesega – ta oli kurtisaan ja seega üldsuse seas põlatud. Alfredo näol oli tegu aga korralikust ja kõrge mainega perekonnast tulnuga, mistõttu oli tema vanematele vastuvõetamatu läbi käia mingisuguse kergemeelse poolilmadaamiga.

Lava üldine kujundus püsis pea terve etenduse vältel sarnane, kuid see oli vaid positiivne – peeglid justkui suurendasid ja võimendasid kogu toimuvat, andes etendusele palju suurema mastaabi. Dekoratsioonid sobisid hästi, olles tõetruud tolleaegsetele kõrgklassi salongidele. Kostüümid olid kirevad ja dünaamilised, sobides tegelaste iseloomude ja tujudega. Eraldi väljatõstmist väärib Violetta, kes kandis etenduse jooksul koguni nelja erinevat riietust, mistõttu sai paremini mõista Violetta tuju ja seisundit. See kõik kokku lõi ooperis tõetruu õhkkonna, pannes mind tõesti uskuma laval toimuvasse, etendusele kaasa elama.

Violettast, ehtsast kurtisaanist, kujunes ooperi vältel inimene, kellel olid tõelised tunded ja kes mõistis elu tegelikke väärtusi: ausust, armastust ja rahu. Alfredo ja Violetta armusid üksteisesse esimesest silmapilgust. Nende suhte kujunemist oli huvitav jälgida, kuna isegi nende suhtlemist ei soositud, rääkimata abiellumisest. Alfredo isale oli omistatud kandev roll – tema oli, kes jälgis ja suunas tegevuse arengut algusest lõpuni. Jassi Zahharovi nii laulmis- kui ka näitlemisoskus oli suurepärane ja tegelase olulisuse tõttu lisas see tervele etendusele väärtust juurde.

Etenduse kulminatsiooniks oli vaieldamatult 2. vaatuse ball Violetta sõbratari Flora juures: tekkis armukolmnurk naise ja tema kahe austaja – parun Douphali ning Alfredo – vahel. Violettal polnud valikut: ta pidi valetama, et armastab parunit, kuna oli lubanud Alfredo isale tolle poeg maha jätta. Alfredo solvas Violettat, võrdsustades armastuse rahaga. Seda stseeni võiski lugeda ooperi kulminatsiooniks, kuna sellest johtus ka lõpp – Violetta suri tormilistest sündmustest koormatuna.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli meeldiva ooperielamusega: lugu oli kaasahaarav, tegelased usutavad ja muusika ilus. Tänu sellele etendusele suudan edaspidi mõista armastust paremini: see on palju mitmetahulisem ja sügavam teema, kui varem tundus. “La traviata” meeldiva elamuse tõttu jään ootama juba järgmist ooperikülastust.

Kommenteeri