Pähklipureja

Liivia Talvik, 19 a. 06.03.2013 0

Laupäeva õhtul 08.12.2012 oli mul võimalus minna ilusasse kollasesse hoonesse nimega Estonia. Nimelt oli vajadus tekitada jõulutunnet teise  advendi eelõhtul. Ma ei pidanud pettuma, sest tunne, mille ma sain balletist “Pähklipureja” oli magus ja jõulune.

“Pähklipureja” on kõigile tuntud traditsiooniline jõululugu, mis toob alati nostalgilise ja lapselise naeratuse vaataja suule. Lugu on kirja pandud E. T. A. Hoffmanni ja Alexandre Dumas poolt ning räägib noorest tütarlapsest nimega Klara, kes koos tinasõduriga rändab unemaale haldjate, hiirekuninga ja kuningannade keskele. Muidugi teeb sellest jõululoo tõelise unistuse tema muusika, mille on kirjutanud Pjotr Tšaikovski. Kõigile on teada-tuntud lood nagu “Trepak”, “Suhkruploomihaldja tants” või “Avamäng”. Estonias on “Pähklipureja” koregraafiks Ben Stevenson Texase Balletiteatrist. muusikaliseks juhiks Jüri Alperten, dirigendiks Risto Joost, kunstnikuks Tom Boyd Houstoni Balletiteatrist ning lavastajaks Timothy O’Keefe. Peatantsijad olid Estonia enda Olga Rjabikova Sergei Upkin, Luana Georg, Eve Andre.

Kohe alguses, kui saal pimeneb ning orkestriaugust tuleb kuuldavale helge ja reibas “Avamäng” on tunda saalis ärevust. Kiired, kuid samas nii kerged viiuli ja puhkpilli käigud kõlavad niivõrd kaunilt ning sellist täpsust on raske saavutada. Tänu nende imeheale muusikatajule ja dünaamika rõhkudele on Estonia sümfooniorkester tipp-tasemel. Muidugi ootasid kõik väikesed tüdrukud õrna “Suhkruploomihaldja tantsu”. See nii salapärane ja õhkõrn meloodia on paljude tüdrukute unenäos kõlanud. Maailmakuulus “Trepak” oma vasturütmidega ja tempokate käikudega võtab isegi kuulajatel higimulle otsaette. Need kolm lugu on vaid üksikud imelised helid, mis Pjotr Tšaikovski suutis paberile panna. Minu jaoks on Tšaikovski tõeline geenius, tema kontrastid, kärmed käigud, imehea ettekujutus nendest karakteritest, kogu nii jõululikult helge samas pingestatud dünaamikaga lood on lummavad. Arvan, et orkester sai Tšaikovski hämmastavate lugudega süürepäraselt hakkama.

Vast iga väike tüdruk, kes saalis istus jälgis nõtkeid baleriine suu ammuli. On tõesti väga tore vaadata erinevaid tantsijaid, nende ilusates kostüümides ning nende graatsilis liigutusi. Mehed olid jõulised ja naised õrnad. Trikid, hüpped, piruetid – kõik olid väga ilusad ja tundusid nii lihtsad, mis ju ongi eesmärk. Nende sünkroonis tantsijate kohta ei ole küll ühtegi halba sõna öelda. Koreograafia ise oli täis üllatusi ning muusikaga kooskõlas. Koreograafil oli kindalsti väga põnev antud balletile tantse genereerida. Võitlusstseenid hiirte ja tinasõdurite vahel, ilusad graatsilised lillede ja haldajte tantsud ning ka huvitavad liikumised, mida sai mõleda erinevate maade jaoks. Näiteks oli “Danse Arabe” müstiline Araabia-pärane muusika rahulik ning tants ise tavapärasest ehk aeglasem, kuid selle eest jällegi trikkidrohkem. Lõbusad hiinlased, kes said jahmatavaid trikke sooritasid tänu üksteise usalduse ning huvitava keppide ärakasutamise. Küll oli Vene tants trepak väga kiire ja uhke, kuid seda tantsis vaid üks mees. Ma leian, et selline vägev tants oleks olnud kõvasti võimsam, kui seda oleks tantsinud kas kaks või isegi kolm tantsijat.

Kostüümid olid vägagi kenad. Hõljuvad kangad iga haldja seljas, kroonlehed lilleprintsessitel, säravad kuldnööbid tinasõduritel ning ajastuhõngulised kostüümid perekonnal. Ka iga maa esinedaja oli hõlpsasti äratuntav tänu tema riietusele. Igal maal olid endakohased nii öelda rahvarõivad. Ehk oleks norimiseks vaid suhkruploomi haldja kleit, mis oli roosa. Minu jaoks ei ole suhkruploomihaldjas mitte mingil juhul roosa, vaid siiski helelilla. Baleriinil oli seljas erksam roosa kleit, kuid suhkruploomi haldjas peaks olema lilla, kuid kergelt sätendava suhkruga kaetud. Ka olid laval hiired, kes olid nii hirmsad, et ajasid isegi täiskasvanutel kananaha ihule. Oli selleks elusuuruse hire karvkate, nende jubedad hambad või tõeline rotisaba. Igal juhul olid need hiired kindlasti kostüümide hulgas kõige lahedamad ja elutruud. Veel oli hästilahendatud väike hiir, kes oli kaugjuhitava puldiga auto ning ta oli justkui hiireks tehtud. Kõikide kostüümide kvaliteet oli kaugelenäha korrektne.

Lava oli suurepärane. Hiigelsuur kamin, mis põles nii usutavalt, väikesed kirstud, kust tinasõdurid välja vupsasid, uhke trepp, millel käidi, ilusad kardinad, mis lehvisid ja muidugi jõulukuusk. Kui algul jäi kuusepuu tantsijate varju, siis hiljem oli seda suurem üllatus, kui kuusk järsku aina kasvas ja kasvas kingikuhja taga. Kaunistused olid väga grandioossed ja jõululikud. Hiljem suured koogid ajasid isegi magusaisu peale. Langev lumi oli just see, mis oli vajalik, et etendust terviklikuks teha – jõulud tulnud ju!

“Pähklipureja” lavastus muudeti aastal 2010. Uueks lavastajaks on ameeriklane ning lavastuses endas on ameerika hõngu väga tunda võrreldes näiteks Leedu balletiga. Kukkuvad vanavanemad, šampust varastavad noored ja paksud kurjad onud on väga klišee. Sellised tüüpkarakterid on omased paljudele ameerika filmidele. Lavastusse on toodud kõvasti rohkem teatraalsust ning nalja. Rõhk ei ole enam mitte vaid tantsul ja muusikal, vaid oluliseks on saanud ka tantsijate näitlejameisterlikkus, mis ei ole kindlasti halb. Kogu nali laval võtab ära selle uhke balleti tunde, mis mõnele meeldib, teisele aga mitte. Kindlasti tehti esimene vaatus situatsioonikomöödiaga palju naljakamaks – oli mida jälgida. Vahepeal ehk tekkis aga selle tõttu peapööritus.

Minu teise advendiõhtu möödus kiirelt ja õnnelikult. Estonia teatrist võisin välja astuda rõõmutundega lumesaju kätte. Etendus oli täis unenäolist muusikat, graatsilisi tantsijaid, naljakaid situatsioone ja võlumaa kaunistusi. Eesmärk, miks minna “Pähklipurejat” vaatama oli täidetud – ma olin õnnelik ja mul oli jõulutunne.

 

Kommenteeri