Ooperisse eksinu

Margus Reiman, 8. klass 21.04.2014 0

Midagi esimest korda teha on alati eriline tunne. Loodetakse ikka parimat, kuid hinges on ärevus ja ka kahtlus. Kas kõik on ikka nii hea või halb nagu räägitakse või hoopis sootuks teistsugune?

Selline tunne oli ka minul 8. jaanuari õhtul, kui olin teel Estoniasse, et esimest korda elus  ooperit külastada. Pean tunnistama, et mul olid ooperi suhtes tõsised eelarvamused. Selle põhjal otsustades, mida ma selle kohta varem kuulnud olin, näis ooper mulle üsna kohutav. Kujutasin ooperit ette kui lavateost, mis on täis surmigavaid laule ja mille sisu on väga raskesti mõistetav. Lohutasin end aga mõttega, et alati on olemas võimalus La Traviata sisukokkuvõtet internetist lugeda.

Just selliseid mõtteid mõtlesin ma enne ooperi algust, kuid mis tunne oli peale selle vaatamist? Ausalt öeldes oli see mulle meeldivaks üllatuseks – ooperit vaadata oli palju parem, kui ma olin oodanud. Selgus, et muusika ja eriti laulmine, mida olin kartnud, olid täiesti kuulatavad. Samuti sisu, mida pelgasin, oli palju lihtsam kui oskasin loota ja tänu subtiitritele täiesti arusaadav ka minusuguse ooperivõhiku jaoks.

Kuid siiski olid kõige hea kõrval ka mõned pisikesed miinused, mida tahaksin mainida. Esiteks, subtiitrid olid küll üliolulised tegevusest arusaamiseks, aga nad asusid kõrgel lava kohal ja tõlget lugedes läks mul aeg-ajalt osa lavategevusest kaduma. Juhtus ka vastupidist – jälgisin lava ja ei jõudnud lugeda mõnd subtiitrit. See oli isegi hullem, sest siis ei saanud ma mõnda aega tegevusest hästi aru. Lisaks ei meeldinud mulle teatud kohad, kus samal teemal lauldi väga kaua ja minu meelest oleks tegevus võinud juba edasi minna, näiteks siis, kui Alfredo isa püüdis veenda Violettat Alfredost loobuma.

Ja lõpuks, kuigi see pole väga oluline, ütleksin veel, et kui ma juba ooperisse olin tulnud, lootsin selle jooksul kuulda ka mõnd maailmakuulsat laulu, mida olin varem ka mujal kuulnud, näiteks O Sole Mio ja Öökuninganna aaria. Oleks olnud huvitav selliseid lugusid täispikkuses ja tõelisel ooperilaval kuulda. Selles osas pidin küll pettuma, kuid kindlasti ei taha ma öelda, et La Traviata muusika oli halb, lausa vastupidi – see oli väga hea ning lõpetuseks soovitangi kõigil minusugustel inimestel vähemalt korra, kui mitte rohkem, „ooperisse eksida“ ning seda kõike ise näha ja kuulda.

 

 

Kommenteeri