Ooperielamus

Hõbe Ann Rooste, 8. a klass 23.08.2016 0

Ooperisse minnes nägin Estoniasse suunduvaid õhtukleitides daame ning juba see tekitas kuidagi erilise ja piduliku tunde. Kõïk ruumid, eriti saal, tundusid hoopis teistsugused kui ekskursioonil olles. Avamängu lõpuks olid peast pühitud kõik argiprobleemid ja asjad, mis oleks sellel päeval võinud teisiti minna.

Eesriide avanedes nägin silmapilkselt imelist vaatepilti. Imeilusates kleitides külalisi ning armsat Violettat silmates käis kehast läbi see ‘no nüüd läheb lahti’ tunne. Kohe, kui lauljad suud avasid, muutus õhkkond hingekinnikriipavaks. Violetta hääl tundus alguses küll veidi kinnine, kuid see probleem oli esimese aaria lõpuks kadunud. Mind köitis ka ooperikoor, sest kui nii palju võimsaid hääli korraga, omavahel häälestudes laulavad, tundub, nagu võiks see laul kas või maailma teise otsa jõuda.

Teise vaatuse alguses, kui tähelepanu hilinejatelt lõpuks lavale vaatama sundis, oli kohe tunda muutust. Lava oli nüüd lihtne ja puhas nagu Violetta ja Alfredo armastuski. Alfredo tegelaskuju tundus võluv ning julge ja see jõudis minuni tänu laulja näitlemisoskusele. Kõik tundus korras olevat, kuni Alfredo isa Violettaga vestlema tuli. Laulja vokaalsed oskused olid täpselt minu maitse järgi. Stseen ise oli kaasakiskuv, kuna Violetta laulust oli kuulda ahastust ja hirmu. See pani elu üle järele mõtlema, kuid samas tegi mind ootusärevaks.

Karnevalistseeni vaadates tekkis veidi sarnane tunne  nagu esimesegi juures, selline pidulik ja elu tähistav. Alfredo sisenedes muutus kõik traagiliseks ning oli tunda, et järgnemas on konflikt. Pilku püüdis Violetta sünge, kuid sealjuures ideaalne kleit. Kui Alfredo Violettale raha näkku viskas, tundsin ma tema suhtes põlastust. Selle vaatuse lõpus olevad aariaid, eriti Violetta omad, tekitasid ihule kananaha ja tõid kehasse healoomulised värinad.

Kolmas vaatus oli kurb, isegi masendav. Jäi selline emotsioon, et armastus ja sellest lahkuminek olid Violetta poolsurma põhjustajateks. Tegelikult oli Violetta haige. Laulja tõi väga hästi välja selle nõrkuse oma hääle tämbrit pehmendades. Kui arst ütles, et Violettal on elada jäänud vaid paar tundi, hakkasin mõtlema, mis on päris probleemid ja mis mitte. Liigutas mind Violetta, Alfredo ja ta isa trio ning see, et Violetta sai aru, et tal pole mõtet Alredo isa peale pahane olla ja andestas talle. Sellisesse lootusetu olukorra tundesse viis mind see kui nägin, et Violetta oli täis elurõõmu ja energiat, aga ainult seesmiselt. Violetta surm, mis oli lavale nii mitte muserdavalt pandud, tekitas helge tunde.

„ La traviata“ elamust võimendasid peeglid üle kogu lava ning alguses ka suur kroonlühter. Suuremas jaos etenduses valitsesid sünged toonid ning see tekitas ka sügavama tunde. Orkester oli võimas ja dirigent tegi head tööd. Mulle oleks muidugi meeldinud, kui kõik oleksid ooperit nautinud sama palju kui mina ja tore oleks olnud, kui keegi poleks magama jäänud või lahkunud.

Minu ooperielamus oli kaasahaarav ja tavamaailmast ärakandev. Kõige rohkem meeldis mulle teine vaatus oma emotsiooni ning muusika poolest. Koor ja orkester oleksid võinud rohkem tunnustust saada, sest nende töö oli perfektse lähedane ning neil oli meeleolu loomisel suur roll. Nüüdseks on „ La traviata“ mälestus nagu unenägu.

Hea unenägu.

Kommenteeri