Ooperi „La Traviata“ arvustus

Helen Pais, 8. klass 21.04.2014 0

„ La Traviata“ on Giuseppe Verdi kolmevaatuseline ooper. Ooper libreto on kirjutanud Francesco Maria Piave. Ooper baseerub Alexander Dumas noorema romaanil „ La dame aux Camelias“ („Kameeliadaam“),  mis avaldati aastal 1848. Üldiselt see ooper mulle ei meeldinud, kuid lõpp oli hästi lahendatud ja balleti osa oli hea.

Ooper pealkiri ütles, et langeb naine, sest „ traviata“ tähendab langenut ja la on naisliide. Seetõttu oli enne ooperi algust juba arvata, et Violetta sureb. See ei meeldinud mulle, kuid ma teadsin ,et igas tõsises ooperis sureb peategelane ära. Nii see juhtuski, et Violetta  suri kolmanda vaatuse lõpus ära.

Esimene vaatus oli kõige suurema lavalise liikumisega  osa sellest ooperist: seal tantsiti, lauldi ja toimus tegelaste suur liikumine lavale ja lavalt maha. Selle vaatuse alguses kõlas kaunis joogilaul, kus ooperikoori kommentaarid kõlasid minu arust väga suurejooneliselt. Kõige paremini oligi seatud ooperikoori osa, mille üle saab vaielda, sest igal inimesel on õigus omale arvamusele. Esimeses vaatuses, kui Violetta andis Alfredole kameeliaõie, oli soolopilliks flööt, mis kostis ülejäänud orkestrist välja oma kõrgete nootide poolest.

Teine vaatus oli masendavam kui esimene, sest Alfredo isa heitis paljusid asju Violettale ette. Violetta aariad olid teises vaatuses palju kurvemad ja süngemad kui esimeses. Taustaks mängisid orkestris soolot keelpillid vastavalt Violettale – agressiivselt ja kurva noodiga. Alfredo isa süngele kõnele mängis orkester taustaks palju kurvemat meloodiat kui Violettale. Tema kõne alguses oli a capella ehk ilma orkestri saateta ning hiljem lisandus orkester. Nende vestluse lõpp, kui nad mõlemad koos rääkisid, oli huvitavalt ja põnevalt lahendatud, sest mõlemad rääkisid samal ajal erinevat teksti, kuid kokku kõlas see kenasti.

Teisel vaatusel oli ka teine pool, mille alguses oli balleti osa, mis mulle väga meeldis. Ballett oli hoopis teistsugune kui vaidlus – see oli pidulikum, rõõmsam, suurejoonelisem,  kuid Alfredo saabumisega sai see läbi ning tegelaste juttu tekkisid sisse kurbuse ja viha noodid.

Kuigi kolmas vaatus oli kurb, meeldis see mulle kõige rohkem. Lavaline tegevus oli näiliselt rahulikum, kuid tegevus liikus läbi laulu ja muusika. Minule see meeldis, kuigi paljudele inimestele meeldivad rohkem lavaliselt liikuvamad stseenid. Näiteks saab tuua sama ooperi esimese vaatuse, kus tegevus küll lavaliselt liikus, kuid tekstilt seisis, aga minule isiklikult tundus see liiga kurb ja ma ootasin natuke teistsugust ja rõõmsamat algust.

Kolmas vaatus oli sisukam kui eelmised vaatused ning seal väljendati rohkem oma emotsioone aariatega. Enamus kolmandast vaatusest olid Violetta meeleolu ja tunnete kirjeldused, mida ta tegi kenasti kõlavate aariatega. Kui saab midagi ette heita, siis vaid seda, et mõni koht oli natuke liiga vaikne, aga ooperisolistidel pole mikrofone. Siiski oli muusika laulev ja läks täpselt kokku tegelaste emotsioonidega. Selles vaatuses oli peamiselt kuulda viiuleid.

Ooperi dekoratsioon oli väga suursugune ja uhke. Esimeses vaatuses ja teise vaatuse teises pooles oli laes suur ja sädelev kroonlühter, lava peal olid veel erinevad taimed ning lava servades olid peeglid. Ma arvan, et peeglitega taheti  kuninglikkust ja hiilgust veelgi suurendada ning see õnnetus.

Tegelaste kostüümid olid väga erinevates toonides- annaks otsida värvi, mida selles ooperis ei kasutatud. Eriti ilus oli Violetta esimese vaatuse kleit ning tema uhke ja sädelev kaelakee.

Ooperi käigus juhtus ka väike apsakas: viimases vaatuses oli Violetta voodil peegel, millest ta end imetles ning mille ta oli kogemata pannud oma kleidi peale ja püsti tõustes tõmbas ta selle maha. Maha kukkudes tegi peegel suurt lärmi, sest parasjagu oli orkestril mängida väga vaikne koht, kuid selle apsaka pani unustama algav Violetta aaria. Siiski oli näha, et näitlejatel ei puudunud improvisatsiooni oskus: see peegel korjati maast üles nii, et see nägi välja nagu olekski pidanud selline asi juhtuma.

Ooper“ La Traviata“ oli samal ajal suurejooneline ja uhke, kiud kurva noodiga, mis on igale tõsisele ooperile  iseloomulik. Minule see ooper tervikuna ei meeldinud, kuid seal oli väga palju häid  kohti. Tuleb ära mainida, et lõpu lahendus oli väga hea. Orkestri mängitud muusika oli kaunis ja sobis väga hästi kokku tegelaste juttude ja emotsioonidega. Neile, kellele meeldivad üpris kurva sisuga ooperid, soovitan ma vaatama minna „La Traviatat“.

 

 

Kommenteeri