Ooperi „Faust” retsensioon

Kristi Rõuk, 11. klass 23.08.2017 0

16. detsembril 2016 käisin ma Rahvusooperis Estonia vaatamas Charles Gounod ooperit „Faust”, mille tõid lavale lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper, dirigent Vello Pähn ja loomulikut ei saa unustada Edvald Smirnovi, kelle teeneks on etenduse vallatu koreograafia. „Faust” esietendus Estonias 20. septembril 2012 ja seda mängitakse nüüd juba viiendat aastat. Algul näis see mulle uskumatuna, et üks etendus võib nii pikalt teatri kavas olla, aga tol õhtul saalis viibides sai selle põhjus mulle ootamatult selgeks. See tükk haaras mind enda lummusesse ja kuigi „Faust” on võrdlemisi raske sisuga lavateos, kujunes õhtu minu jaoks igati nauditavaks.

Charles Gounod on prantsuse helilooja (17.06.1818-18.10.1893), kes oli ennekõike tuntud oma ooperite poolest  ning eriti „Fausti” pärast, mida peetakse koguni tema tippteoseks. Gounod tundis Wolfgang von Goethe „Fausti” vastu huvi juba tudengina Pariisi Konservatooriumis ja armus sellesse oma õpingute ajal Roomas, aga tervikteose loomiseni jõudis ta alles 1855. aastal, mil kohtus Jules Barbier’i ja Michel Carrega, kelle libretol  Carré näidendist „Faust ja Margarita“, peale Goethe „Fausti“ I osa, teos põhineb. Ja kuigi selle ooperi sünnilugu on täis keerdkäike ja pettumusi võib teose maailmaesietendust 19. märtsil 1859. aastal igati edukaks pidada.

Kuigi selle lavateose olemasolu on Gounod’ teene, tõid Estonia lavalaudadele „Fausti” siiski Dmitri Bertman, Ene-Liis Semper ja Vello Pähn. Kui kokku saavad kolm niivõrd erinevat loomeinimest ja igaüks tuleb oma mõttega, saab sellest ainult midagi suurt välja tulla ja tuligi. Tervikuna oli  etendus väga mitmetahuline nagu inimesedki, kes selle valmis tegid ja ma arvan et nüüd ongi paras aeg neist lähemalt rääkida.

Dmitri Bertman (31.10.1967)  on lõpetanud Vene Teatrikunsti Instituudi (GITIS) muusikateatri lavastaja erialal ja 1990. aastal asutas ta Moskvas oma eksperimentaalse ooperiteatri Helikon-Opera.  Bertmanil on, mille üle uhke olla. Ta on teatriauhinna „Kuldne Mask“ kolmekordne laureaat (1998, 1999 ja 2001) ja 2008. aastal E.-S. Tüüri ooperi „Wallenberg“ lavastamisega teenis ta välja Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi ning Eesti teatri aastaauhinna. Kusjuures ka „Wallenbergi” juures tegi ta koostööd Ene-Liis Semperiga, kes on lõpetanud 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia stsenograafina ja on peale seda loonud arvukalt lava- ja kostüümikujundusi nii teatri- kui ka ooperilavastustele ning on rahvusvaheliselt tuntud videokunstnik. Koos Tiit Ojasooga on ta  üks NO99 asutajaid ja kunstilisi juhte ning lavastajaid. Auhindadest on ta teiste seas välja teeninud Eesti Teatriliidu parima kunstniku aastapreemia aastatel 2002, 2003, 2006 ja 2007 ja 2004. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi Valgetähe V klassi teenetemärgi ja teda on nomineeritud Saksamaa teatripreemiale „Faust“.

Semper meenutab õige värvikalt oma  esmakohtumist tulevase „Fausti” lavastaja Dmitri Bertmaniga:”Dima võttis laualt seal lebava rahvusvahelise ooperiajakirja, lappas seda minu nähes ja osutas nimetissõrmega erinevatele piltidele ning pealkirjadele:”Igav! Igav! Igav! Igav! Tüütu! Igav! Tüütu!” Pani ajakirja käest, naeratas ja ütles: ”Kuule, kui teeks midagi huvitavat?”Hakkasin ka naerma.” Ma kujutan ette, et midagi taolist võis juhtuda ka enne Fausti lavastamist, aga millegi huvitava asemel jõudis lavale midagi, mis oli korraga hullumeelne, ajastutruu ja võimas. Vahest liigagi võimas. Semperi kujundused olid väga julged ja mõnevõrra ootamatud, lausa ehmatavad, aga kokkuvõttes sobitusid need kenasti tervikusse ja andsid teosele veel ühe huvitava külje. Nad said tõepoolest millegi „huvitavaga” hakkama ja mitte kaugeltki väike osa oli selles peadirigent Vello Pähnal. Üle maailma tuntud dirigendil on selja taga aastad Tallinna konservatooriumis ja Leningradi Konservatooriumis. Lisaks oli ta Rahvusooper Estonia dirigent aastatel 1982–1994 ja mängib 2012. aasta sügisest loomingulise juhi ja peadirigendi rolli. Vahepeal on Vello Pähn juhatanud orkestreid Itaalias, Prantsusmaal, Venemaal, Jaapanis, USAs, Kreekas, Rootsis, Lätis, Soomes, Taanis, Hispaanias ja mujal, teiste seas ka sellistes  mainekates teatrites nagu Opera National de Paris’,  Hamburgi Riigiooper, Berliini Riigiooper ning töötanud koos legendaarsete tantsijate ja koreograafide Rudolf Nurejevi, John Neumeieri ning Maurice Bejart’i jpt-ga. Gounod „Fausti” lavale toomine oli sama palju tema teene kui Semperi ja Bertmani oma ja kuigi tol õhtul teatris seisis dirigendipuldis hoopis Risto Joost, sai nautida peadirigendi töö vilju. Joosti teeneks pean ma seda särtsu, mis sobivatel hetkedel muusikas väljendus. Eriti võimsalt mõjus „Sõdurite koor” oma marsikäikudega, mida end hiljem ümisemast tabasin.

Kui etenduse alguseni olid jäänud loetud minutid, avanesid kardinad suurde kirikusse võimsate sammaste ja uhke roosaknaga, rääkimata peenetest ornamentidest igal sammul. Sellises paigas süütab Margarete, keda kehastas Aile Assazonyi, palveks küünla ning Faust, Oliver Kuusik, kurdab publikule oma kurba saatust ning seletab kohati lausa raevukalt, mida on andunud talle eluaegne õppetöö. Mees on väsinud ja neab lõpuks kogu maailma sellisel häälel, et see oli kindlasti põrgussegi ära kuulda. Sel hetkel kehastus Kuusik tõesti vanameheks, kes pettumusega oma elule tagasi vaatab. Korraga ilmub Mefistofeles, kes pakub teadlasele noorust tingimusel, et surmas teenib Faust teda. Doktoril pole saatanale midagi vastu panna ja ta  kirjutab alla lepingule, mille hinnaks on tema hing. Kõlavad sügavad, koguni sünged helid, kui Faust tühjendab võlujoogikarika. Korraga muutub kogu maailm teiseks. Kirikust saab kabaree koos kaunite naiste ja säravates mundrites sõduritega, kes oma viimast õhtut lõbutsedes veedavad. Saali täidab jutuvadin ja naiste hõiked, laul ning elav muusika. Ainuke kurb nägu saalis kuulub Valentinile(Aare Saar), kes härdalt ohkab ja muretseb oma õe pärast, kes temast üksi koju maha jääb. Tema sõpra Siebelit mängiv Juuli Lill ei suuda teda ka kuidagi lohutada, lubadusest oma südamedaami kaitsta pole vähematki abi. Korraga ilmub piduliste sekka säravas rüüs Mefistofeles(Priit Volmer), kes ennustab kohalolijaile risti ja viletsust ning teeb siis ettepaneku juua Margarete terviseks. Solvunud Valentin tõstab poolpurjus peaga mõõga, kuid see puruneb ja on enam kui selge, et nende ees seisab saatan. Seltskond lahkub, aga kabaree kasvab suureks peoks, kus Faust Margaretet kõnetab, aga asjata, sest tagasihoidlikusest  ei tee neiu temaga pikka juttu. Mefisto soovitab muserdatud Faustil neiule kingi viia ja karp ehetega jäetakse hoovi Siebeli lillede kõrvale. Väljas toimetades laulab Margarete unistavalt vana ballaadi kuningast, mõeldes võõrale, kes teda kõnetas. Õhk täitub õrnade helidega lubades Margaretel kuulajad kaasa viia. Lõppude lõpuks – milline tütarlaps ei unistaks kuningakojast ja printsist valgel hobusel! Töö käigus märkab Margarete Fausti kingitust. Ta ei suuda vastu panna soovile karp avada ja isegi tagumistesse ridadesse oli selgelt näha, kuidas tema silmad särama lõid. Margarete proovis ehteid ja kilkas seejuures nagu väike plika. Vooruslikust ja häbelikust neiust sai edev ja ülev naine ning sellest hetkest kuulus ta Faustile, kes neiuga taaskohtumist südame põksudes ja põledes ootas. Tema hääl täitis ülevate ja igatsusest nõretavate helidega kogu lava. Ning taustal kõlavad viiulid rõhutasid tema valu veelgi. Kuid seda õndsam on jumaldavale mehele moment, kui nad kuu ja tähtede all üheks saavad. Kui Valentin sõjast naaseb ja avastab oma õe rüvetatuna otsib ta vihahoos süüdlast ning lubab Fausti tappa, kuid Mefisto abiga lõpetab hoopis tema külm teras südant läbistamas. Surres neab vend Margaretet vihakõnes ja kui vaseke otsib kirikust lohutust, saab ta vastuseks, et taevast on ta langenud ja põrgusse antud. Meeleheites tapab naine oma lapse ja satub vangikongi oodates hukkamist. Faust ja Mefisto püüavad neidu päästa, kuid Margarete ei järgne Faustile pimedusse ja sunnib oma siiruses ning usus saatana lahkuma.

Tunnistan, et veetsin enamiku etendusest transilaadses seisundis, millest vaid mõned üksikud seigad mind välja tõid. Iga hetk oli nii ideaalne, nii viimistletud, et mul polnud vähematki tahtmist ärgata. Mulle tundus nagu oleks orkester ja näitlejad olnud üks ja see sama. Orkester toetas lauljaid ja ei karjunud neist kordagi üle ja samas tegid lauljad aegajalt ruumi, et kõlada saaks pillisoolod. Koostöö sujus ideaalselt ja unenägu kestis veel.
Minu lemmiktegelaseks kujunes Mefistofeles, keda kehastas sellel õhtul Priit Volmer. Armusin esimesest silmapilgust tema riukalikku naeratusse ja, mis peamine, võimsasse häälde. See võis korraga kõlada nii võimsalt ja sügavalt, ning samas nii soojalt, et see võttis hinge kinni. Tundsin külmavärinaid, kui saal kajas tema aariast  ja etenduse jooksul pani ta mind tõepoolest uskuma, et kõik käib saatana taktikepi järgi. Volmer jõudis kõikjale, kord naerutas ta Fausti keset poolpaljaid Playboy-jänkusid, kord vaatas ülevalt loožist, kuidas Margarete võrku langes. Küllap kuradile ongi inimeste väikesed tunded ja elud üks lõputu komet, kuigi lavastaja püüdis näidata Mefistot mõnevõrra inimlikumana. Oli sellega kuidas oli, aga ma ei saanud terve etenduse jooksul Mefistolt silmi ja nautisin tema iga esitust.

Kuigi Gounod ooper „Faust” pajatab üpris sarnase loo oma nimekaimuga, ei saa ja ei tohi seda võtta Goethe „Fausti” lavalise tõlkena. Paraku just selle vea ma teatrisse minnes tegin. Ma polnud pööranud tähelepanu selle teose autorile ning ootasin üks ühele Goethe „Fausti” ja sellel põhjusel pinises etenduse algusest peale minu kuklas hääl, mis loetles üles kõik, mis oli selle etendusega „valesti.” Esimese asjana hakkasid silma erinevused süžees ja tegelaste karakterites, aga arvestades erinevaid autoreid oli see mõistetav ja hilisem uurimistöö aitas vastata pea kõigile küsimustele, mis etendust vaadates tekkisid. Mõnevõrra oli tunda, et teose nimitegelane jäi liialt tagaplaanile samal ajal kui Mefisto, Valentin ja isegi Margarite laval särasid, kuid seegi oli minu jaoks väike viga, sest tegelikkuses dirigeeris pea kõike toimuvat just Mefisto.

Tagant  järgi tarkusena tõden, et see ooper oli iseenda ja ainult iseenda nägu ja nii ongi.

Kommenteeri