Modigliani – neetud kunstnik

Riho Uibo, 24. a. 23.10.2013 0

Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale „Modigliani – neetud kunstnik“ on iseenesest üsna tüüpiline lugu noorest ja andekast kunstnikust, kelle loomingut tema eluajal hinnata ei osatud, lõpetades kunstniku varajase surmaga. Modiglianit näidatakse ausalt, koos nii tema vooruste kui ka pahedega, milleks olid alkohol, narkootikumid ja üldse lõdvad elukombed. Sellegipoolest suudab peategelane muutuda vaatajale sümpaatseks ja võluvaks nii, et vaataja hakkab talle kaasa elama. Kuid selles etenduses polegi ehk süžee areng kõige olulisem. Tähtsamal kohal on pigem see, millisesse vormi see lugu valatud on. Muusika, koreograafia, lavastusstiil ja kunstnikutöö moodustavad koos lummava koosluse, mis annavad kokku väga esteetilise ja emotsionaalselt mõjuva tervikpildi.

Kui lavakardin esmalt avaneb, laiub vaade Montparnasse’i tänavakohvikule, kus liigub ringi kõiksugu inimtüüpe. Hiljem on laval hiigelsuured maalingud. Lavakujundus mõjub väga usutavalt ja annab etendusele vägagi veenva ja õdusa atmosfääri 20. sajandi alguse Pariisist. On näha, et kunstnik Liina Keevallik on viitsinud lava kujundamisega vaeva näha, mitte pole läinud lihtsama vastupanu teed, milleks on laia kinoekraani kasutamine, mida 21. sajandi teatris juba äratüütamiseni palju ette tuleb.

Etenduse trumbiks on kahtlemata Tauno Aintsi muusika, mis on võrratult kaunis, suurepärase orkestratsiooniga, üllatuslik ja mitmekesine, sulades ülejäänud etendusega perfektselt kokku ja andes orginaalsel moel edasi tegelaste emotsioone ja loo arengut. Muusika mõjub väga orgaaniliselt, siiralt ja traagiliselt forsseerimata. Kaunimateks hetkedeks ongi ehk kõige traagilisemad kohad. Muusika on lausa nii hea, et vahepeal on raske uskudagi, et tegu on eesti heliloojaga. Kriitikud võivad ehk nuriseda, et muusikas pole piisavalt uudsust, kuid on kiiduväärt, et Tauno Aints on julgenud luua midagi nii ilusat. Suur kiitus orkestrile ja dirigent Risto Joostile väga täpse, heakõlalise ja paindliku musitseerimise eest.

Meeldejäävalt mõjub ka koreograafia, mis on julge, mänguline ja fantaasiarikas. Näitena võib tuua unenäolise stseeni esimesest vaatusest, kus Modigliani portreedest astuvad välja kõik naised, keda ta elu jooksul maalinud on. Tants  ja mäng peeglitega suudab mõjuda vaatajalegi pisut hüpnotiseerivalt ja psühhedeelselt. Teise vaatuse üheks parimaks hetkeks on kahtlemata bordellistseen. Kuigi kõigil tegelastel jäävad riided selga, muudavad koreograafia ja muusika selle stseeni väga erootilseks, säilitades siiski kunstiväärtuslikkuse.

Anatoli Arhangelski nimiosalisena jäi meelde meisterliku tantsutehnika ja veenvate karakterimuutuste edasiandjana. Muljetavaldavad olid kõik rühmatantsud, mis andsid veenvalt edasi 20. sajandi alguse meeleolusid.

„Modigliani – neetud kunstnik“ on üks neist ballettidest, mida peaks iga eesti kunsti vastu huvi tundev inimene nägema ja mida võib uhkusega esitleda ka rahvusvahelistel lavalaudadel.

 

Kommenteeri