Minu veetlev leedi

Jana Kardaš, 19.a 08.04.2013 0

Olgugi et sellest on juba pea mitu head aastat möödunud, toob mulle ikka ja alati naeratuse suule meenutus just tollest etendusest. Tegu on suurepärase muusikaliga, milles kohtab nii nutma ajavaid kui ka naeratama panevaid stseene. Muusikalile omaselt saadab kõiki sündmusi orkestri vapustav mäng ja näitlejate lummav laul. Muusika professionaalsemaks kirjeldamiseks puuduvad minul vastavad teadmised, seega piirdun tagasihoidlikult eelpool öelduga.

Kui võtta sisu kokku ühe lausega, siis lühidalt öeldes sõlmib foneetikaprofessor kihlveo oma sõbraga, et ta suudab alamklassi aktsenti rääkiva lilletüdruku panna kõnelema kui kõrgklassi leedi. Nii mõnelgi korral mõlguvad professoril mõtted, et tegu on justkui lootusetu juhtumiga, kuid sellised mõtted hajuvad publiku meeleheaks peagi. Rohkem kui kolm tundi kestev etendus on ideaalne vaatemäng, mis sulatab üles ka kõige kalgima südame. Hetkel lavastusele tagasi vaadates on minulgi tunnen, et olen liiga raske ülesande enda kanda võtnud, sest väga raske on sõnadega kirjeldada kogu protsessi, mille vältel tavaline lilleneiu üritab omaks võtta kõrgema klassi kõnemaneere. Kogu oma vaimukuses ja kaastundlikkuses on see nii haarav sündmusteahel, mida peab ise oma silma ja kõrvaga kuulma ning nägema.

Minu muusikalikogemused piirduvad kuni nelja etendusega, selletõttu võin julgelt väita, et tegu on siiani kõige meeldejäävama lavastusega. Muusikal peab hea olema, kui ta end paari aasta pärast minu meeltes end taas ilmutab. Mis nimelt mind teatri juures paelub,  ongi see, et teater annab võimaluse rännata ajas tagasi, kogeda midagi kauget ja ajaloohõngulist. Kohevad ballikleidid, teenijate alandlikkus ja jõuka pererahva suurustav üleolek ning kõik pisiasjad millest inimesed oskasid rõõmu tunda, tekitab hetkeks hinges pakitsust. „Minu veetlev leedi“ ei petnud minu ootusi. Nagu ikka humoorikate ja vaimukate lugude  etteaimatav happy end, kannavad rasked foneetilised õpetused siiski vilja. Kui neiu ilmutab end suurejoonelisel ballipeol igati intelligentse ja veetlevana, keda saadavad kõigi ballikülaliste imetlevad pilgud. Lõpuakord, mida kõik hinge kinni hoides oodanud, saabub siis, kui lilleneiust kõrgklassi siirdunud preili lausub  oma esimesed sõnad….

Tajudes publiku reaktsioone nähtud stseenidele, naersid inimesed südamest ning keegi minu sarnane inimene ehk isegi pisarateni. Meeleolukaid teatrielamusi!

 

Kommenteeri