Meeleolukas õhtu Manoniga

Marian Keller, 8. klass 16.04.2013 0

Neljapäeval, 28.veebruaril käisime klassiga Rahvusooper Estonias vaatamas balletti „Manon“. Tegevus toimus 18.sajandil Prantsusmaal.

Enne etendust meeldis mulle väga juba eesriie. See oli ilus, huvitav ning erines tavapärasest.
Esimese ja teise vaatuse kostüümid oli inspireeritud 18. sajandist – naistel piha juurest kokku tõmmatud, alt laienevad ning värvirikkad kleidid ning meestel pintsakud ja jakid. Kostüümid olid ka tehtud vastavalt nii, et oleks aru saada, kes on solist ja kes on taustatantsijad. Väga meeldis mulle, et kostüümidega oli palju vaeva nähtud. Veel olid tantsijatel ajastule vastavad uhked soengud.

Kõikide stseenide muusika läks suurepäraselt kokku sellega, mis laval toimus, ka orkester oli väga hea. Esimeses ja teises vaatuses oli muusika õnneliku ja natuke vallatu meeleoluga. Kolmanda vaatuse muusika oli kurvameelne.
Lavakujundus oli igas vaatuses erinev. Üldiselt oli see suursugune. Esimeses vaatuses oli laval kujutatud tüüpilist 18.sajandi tänavapilti (väljakut), kus jalutasid härrasmehed ja Pariisi kurtisaanid. Teises vaatuses kujutati luksuslikku magamistuba – suure punase voodi ja kirjutuslauaga. Kolmandas vaatuses oli Manon Ameerikas, sadamas ning tema ümber liikusid nukrad vangid ja julm valvur. Kolmanda vaatuse viimane stseen oli natuke imelik Manon suri eeslaval ja teised tegelased, kes balletis olid, jooksid lava keskelt läbi nagu kummitused.

Minu lemmiktantsijaks (tegelaseks) oli Manon. Igas ta jalaliigutuses, sammus, pöördes ja pöiasirutustes avanes meile ta hingeline seisund. Esimeses vaatuses astus ta tõllast välja, olles pisut kohmetu ja ebakindel. Järgmises vaatuses oli Manon kirglik ja lõbus. Viimases vaatuses oli Manon väga nõrk ja see avaldus ka tema miimikast ja liigutustest. Etenduse kõige traagilisem osa oli lõpp, kus peategelane Manon suri oma armastatu käte vahel. Kuna Manon oli kurtisaan, siis võib arvata, et etenduse alguses inimesed põlgasid teda, kuid lõpus tundsid kõik talle hoopis kaasa, mina samuti. Arvan, et Manon mängis oma pearolli väga hästi. Oli näha, et ta oli maksimaalselt keskendunud.

Kõige rohkem nautisin balletti vaatamise ajal graatsilisi liigutusi. Kuna see oli minujaoks vist kolmas balletietendus mida Rahvusooper Estonias vaatamas olen käinud, hämmastas mind seegi kord, et mehed tantsivad balletti sama graatsiliselt kui naised. Nii mõnigi kord püüdsid mu pilku rohkem taustatantsijad kui solistid, kuna nende tegevust oli põnev jälgida, sest kõik, kes laval olid, tegid asja kogu hingega ja andsid endast kõik.
Negatiivseks küljeks selle balletti puhul oli see, et see oli natuke liiga pikk. Esimene vaatus kuidagi venis, aga teised kaks olid põnevad vaadata.

Kokkuvõtteks arvan, et ballett „Manon“ oli omamoodi huvitav ja emotsioonide rikas. Olen väga rahul, et seda klassiga vaatama läksime ning see oli minujaoks väga positiivne kogemus.

Kommenteeri