Manon ja muusika

Hanna - Ingrid Nurm, 8. klass 16.04.2013 0

Saal oli pealtvaatajatest tulvil, nii mõnedki näod ootusärevad, mõned veidi vähem. Oli 28. veebruari õhtu ja Estonia teatrisaalis esitati taaskord balletti „Manon“. See on ballett täis armastust, armukadedust, kurjust, ebaõiglust, verd, surma, aga mis peamine – suurepärast, imelist muusikat.

Vabandage, ma pole siiani suutnud mitte vaimustuda oma muusikast. Ma arvan, et see on peaaegu iga helilooja kiiks, nagu 21. sajandil öeldakse. Olen päris uhke Martin Yates’i üle, kes on mu teostest kokku pannud balleti „Manon“. Arvan, et see oli suurepärane valik, kuigi mina ise oleksin veidi teist moodi toiminud. Sir Kenneth MacMillan on aga siin see kõige tänuväärsem isik, kes kogu balleti tantsulise poole lavastas.

Oh, ma palun andestust, et unustasin end tutvustada! Minu nimi on Jules Massenet, olen kuulus prantsuse helilooja 19. sajandist. Muidugi olen ma ammu surnud, kallid lugejad, kuid kes veel ei mõista: iga inimene, kes on midagi loonud, ei saa lahkuda igaveseks, vaid elab edasi oma loomingus.

Kuid pöördugem tagasi selle juurde, mille pärast ma kirjutama hakkasin. Tuled kustusid saalis, rahvas veel sumises vaikselt ja siis kostus aplaus: saabus dirigent, etendus algas. Muusika kõlas saalis, tantsijad laval kujutasid Pariisi lähistel asuva kõrtsi ees olevat rahvasumma. Nad askeldasid, tantsiti soolosid ning peale etendusse sisse elamist kohtusid laval Manon ja des Grieux, kaunis naine ja noor tudeng. Esimene vaatus libises käest nagu siidkangas ja üsna peagi pärast des Grieux’ ja Manoni pas de deux’d magamistoas ning pärast seda toimuvaid sündmuseid sõitis eesriie alla ja publik valgus mööda Estonia maja laiali. Mina jäin aga saali mõtisklema ja kajama.

Minule isiklikult meeldib balleti teine vaatus kõige enam, just balli pärast Madame’i majas. Manoni ja härra G. M.-i tantsu ajal kõlab minu lemmik „Crépuscule“, mis eesti keeli tähendab „Eha“. Igatsev üles-alla käik flöödi õrnas kõlas, saatjaks harfi mahedad helid… Oh jah, iga kord, kui seda jälle kuulen, kui saan olla osa sellest, mu kõrv puhkab ja hing lendleb! Siis hakkab mängima viiul koos vaikse saatega. Manon keerutab samal ajal aga laval, mängib härra G. M.-ga ega lase end kinni püüda. Milline karakter on Manonil!

Pärast pidu hakkavad aga sündmused ainult halvemaks minema ja kolmanda vaatuse traagilises meeleolus on valus vaadata neid orjatöölisi ning Manoni koos des Grieux’ga karmides oludes. Kõlavad veelkord õrna „Crépuscule’i“ helid ikka üles-alla keerutusega. Ilus koht minu jaoks on veel Manoni sonimine enne surma. See on väga valus, ent liigutav. Lavaline meisterlikkus mängib siin just suurt rolli, mitte enam isegi nii väga muusika.

Balleti lõppedes toibusin pisut ja plaksutasin koos rahvaga saalis. Jällegi oli see läbi, kuid mitte igaveseks, sest minu muusika kõlab siiani üle kogu maailma. Mul on palju lemmiksaale ja -kohti, kus kõlada, kuid Estonia teatrisaal meeldib mulle just oma väiksuse ja armsuse poolest väga.

 

Kommenteeri