“La traviata” ooperielamus

Karmen Laur, 8. a klass 24.08.2016 0

Orkester hakkas mängima, terve saal oli vaikne. Kõiki ühendas vaid ooper. Olime kõik tulnud kohale, et kuulata ja vaadata ning lasta ooperil end lummata.

Kuigi viibisime teatrisaalis, rändasime koos tegelastega ajas tagasi. Aega, mil kõik oli teisiti. Aega, kus asjadel oli teistsugune tähtsus. Aega, kus tegutsesid Violetta ja Alfredo, nende suur armastus ning nende mustad varjud. Armastus, mis mööda kuristiku äärt käis, kuid siiski püsima jäi.

On imeline näha, kuidas ooperilauljad teevad kõik selleks, et meie saaks ühe rikkaliku ooperielamuse. Kuidas mängitakse välja tegelaste iseloomujooned, kuidas tuuakse meieni nende ajastu. Ja muusika! Orkester tõi kuulajani emotsiooni, mida nii pea ei unusta.

Esimene vaatus, laval käib pidu. Kõik on rõõmsameelsed ja kaunid. Meieni on toodud õhkkond, mis valitses sel ajastul. Leiame tegelaste seast üles oma Alfredo ja Violetta ning asume jälgima nende elukäiku. Elukäiku, mis on täis tumedaid varje, palju ohte, kuid eelkõige – rohkelt armastust.

Kaks noort inimest on avastanud teineteist, avanud oma südamed ning on valmis alustama oma eluteed koos armastatuga. Kuid siiski ei paita helge tulevik nende eluteed. Lisaks Violetta haigusele, mis teeb noore neiu aina nõrgemaks ja kahvatumaks, tuleb lavale ka Alfredo isa, kes palub noorelt armunud neiult suurt teenet. Teenet, mis paneb Violetta suure otsuse ette. Kas anda tänu oma teole luba abielluda Alfredo õel oma kallimaga ja lasta enda kooselul Alfredoga karile sõita või valida enda kasuks ning hävitada suhted tulevase perega?

Ooperilauljad tõid väga hästi publikuni tollase elu teistsugused arusaamad. Vaatamata suurele armastusele Violetta ja Alfredo vahel, oli tüdruk nõus noormehe maha jätma selle nimel, et Alfredo õe elu kulgeks paremini, kui tüdrukul endal on läinud. Alfredo võttis seda väga hinge. Seda ei saa talle aga pahaks panna. Äkitselt jätab suur armastus Alfredo maha. Ometi on ka Violetta otsus mõistetav. Pole lihtne olla kahe suure tee ristil ja otsustada, kumb tee valida, teades, et mõlemad nõuavad suurt ohvrit.

Läks nagu arvata oli – Alfredo solvus hingepõhjani, Violetta oli jätnud maha oma kallima ning isa Georges Germont oli saavutanud selle, mida ta soovis – tema tütar sai rahus abielluda. Mõlemad noored, nii Alfredo kui ka Violetta, püüdsid mängida mingil määral kangelast ning üle olla oma õnnetust armastusest. Vaatamata kõigele, leidsid noored teineteist taas.

Suurepärane lavakujundus! Milline ilu võib peituda vaid voodis, baldahhiinis, lauas ja toolis. Millise tühjuse suutsid nad endast anda! Violetta on suremas, Alfredo ja ta isa on läinud. Viimased lootuskiired on kustumas, Violettale on antud elada vaid mõned tunnid. Lavale tuleb taas Alfredo. Tema ilmumine annab Violettale väikse lootuse terveks saada. Ülevalt rõdult vaatame südamepõhjani liigutatult, kuidas kaks õnnetut viimaseid minuteid koos veedavad. Muusika loob meis lisaks ooperilauljatele ning lavakujundusele veelgi ärevama tunde. Violetta sureb ning läheb taevasse.

Ooper lummas mind täielikult. Saada selline elamus, mille annavad professionaalsed ooperilauljad, orkester oma täies hiilguses ja lavakujundus, on unustamatu.

Kommenteeri