Kuldne käekett

Karmen Markov, 8. klass 16.04.2013 0

Täna, 28. veebruaril 2013. aastal, etendub Rahvusooperis Estonia taas Sir Kenneth MacMillani ballett „Manon“, millele on muusika kirjutanud Jules Massenet. Rahvusooper Estonia on kuueteistkümnes teater, kes alates „Manoni“ esietendusest 1974. aastal on saanud õiguse balleti lavastamiseks. „Manonis“ on palju osatäitjaid, rollid on nõudlikud ning tantsijad peavad olema nii tehniliselt kui ka näitlemisoskustelt väga kõrgel tasemel, seetõttu ongi raske saada õigusi selle balleti lavale toomiseks. Seljataga on pikad hiliste õhtutundideni veninud proovid, suure töö on ära teinud kõik tantsijad ja orkester. Nüüd unustame meie, esinejad, oma tavapärase elu ja sukeldume täielikult tänaõhtustesse rollidesse ja elame läbi enda tegelaskujude elu 1715.-1721. aastate Pariisis.

Kuulen, kuidas orkester alustab ilusa rahuliku meloodiaga, mis peagi muutub veidi rütmilisemaks ja rõõmsamaks, olles kordamööda kindel ja salapärane. Kõrtsi ees väljakul sagivad ja jalutavad inimesed, kelle hulgas on ka Lescaut, kes enda peagi saabuva õe Manoniga kohtumist ootab. Rahva seas leidub nii kõrgemast soost, kui ka vaesemaid inimesi nagu tudeng des Grieux. Siin jalutab  ka härra G.M, kelle taskus mina parasjagu rahulikult lesin. Peagi saabubki tõllaga kaua oodatud Manon, kes pere käsul kloostrisse elama peab asuma.  Lescaut jookseb kohe oma õe juurde ja suurest rõõmust kallistab teda tugevasti. Silmanurgast mäkab Lescaut, et õega koos tõllast väljunud vanahärra vaatab Manoni väga kiindunud pilguga ning otsustab vanahärra kõrtsi kutsuda. Lescaut pakub vanahärrale tehingut, milles ta oleks raha eest nõus teda Manonile tutvustama. Minule, kõrgehinnalisele, väga väärtuslikule ning seejuures ka kaunile käeketile, see mõte ei meeldi. Võiks ju arvata, et kullast käekettidele meeldib raha ja kuldmündid, millel, nagu meilgi, on nii suur võim inimeste üle, kuid minu puhul see nii ei ole. Tõsi, enamus minu õdesid ja vendi imetlevad raha ja selle võimu, kuid mulle tundub, et see vaid rikub seda tugevat sidet, mida inimesed armastuseks nimetavad. Sellepärast mõtlengi ma kibestunult, kuidas küll võiks üks noorhärra enda õe armastuse lihtsalt maha müüa. Manon jääb veidi segaduses oma venda kõrtsi ette ootama. Varsti silmab ta võluvat noormeest  des Grieux’d, kellesse ta esimesest pilgust armub. Nad avaldavad teineteisele oma tundeid väga graatsiliselt tantsides, esitades  suurepärase pas de deux’ ning olles armunud, hakkavad tegema tulevikuplaane. Nad otsustasid, et  põgenevad Pariisi rahaga, mille Manon vanahärralt varastanud oli, jooksid tõlda ja hakkasid Pariisi poole sõitma. Mõtteis soovisin neile noortele edu ja mõtlesin, et miks minu peremees ikka veel siin väljaku lähedal on. Mõne aja pärast väljuvad kõrtsist vanahärra ja Lescaut, kes Manoni kadumist märgates väga pahased on. Kui minu peremees, härra G.M, Lescaut’d märkab, jalutab ta tema juurde ja mulle suureks üllatuseks avaldab samuti soovi Manoniga tutvuda. Lescaut taipab kohe, et minu härra G.M on väga jõuaks ning lubab Manoni üles otsida, et teda ümber veenda ja saada ta nõusse härra G.M-i armukeseks hakkama.

Härra Lescaut leiab peagi Des Grieux` kambri Pariisis, kuhu me koos härra G.M-iga peale Des Grieux’ lahkumist läheme. Kambrike on väga tagasihoidlik  ja  ma sain kohe aru, et tudeng Des Grieux on vaene ning ei saa anda Manonile ei kulda ega karda, hinnalisi käekette ega kaelakeesid, mis paljude naiste unistuseks olid. Kuid Manon nägi väga rõõmus ja rahulolev välja, ta oli õnnelik. See tegigi minu silmis nende armastuse nii eriliseks, nad armastasid teineteist, mitte varandust. Samas ma teadsin, et minu peremees on kangekaelne ja Lescaut tahaks kindlasti, et tema õde oleks koos jõuka mehega ja elaks puudusteta ilusat elu, mis ka vennale kasu tooks. Manon rõõmustas oma venda nähes, kuid kui vend teda härraga tutvustas, ei olnud venna plaan talle sugugi meeltmööda. Kohe laseb aga härra G.M tuua sisse hinnalise mantli, väärtuslikke ehteid ning annab ka minu koos teiste ehetega preili Manonile. Minu peremehe jõukust tähele pannes annab Manon härra lähenemiskatsetele järele. Enda tunnete kirjeldamiseks esitavad tantsijad imelise pas de trois`. Ma näen Manon’i näost, et ta ei ole enam nii õnnelik kui enne – ta vaatab kurva näoga voodi ja linade poole, meenutades des Grieux’d, kuid siiski lahkub ta kambrikesest koos härra, minu ja teiste ehetega. See valmistas mulle pettumuse ning ma olin kurb, et see neiu valib enda armastatu asemel minu peremehe kulla.

Mõne aja möödudes saavad Manon ja härra G.M kutse Madame’i peole. Manon on pääsenud kõrgseltskonda, ta on uhke enda varanduse üle, kuid ta süda igatseb des Grieux` järele. Manon riietub peo jaoks väga uhkelt. Ta otsustab  kanda ka mind ja kinnitab  uhkelt enda käe ümber. Ma ei saa öelda, et ma poleks olnud rõõmus, ma pole kunagi kellegi käe ümber olnud. See tunne oli tore – teha kedagi enda olemasoluga õnnelikuks ja ilusaks. Kuid nüüd tundsin ka mina nüüd, olles Manoniga justkui üks, kurbust, mis tema südant valdas. Varsti jõudsimegi uhke tõllaga Madame’i majja, kus pidu oli juba täies hoos. Lauad olid kaetud uhkete söökide ja jookidega, ei puudunud sealt ka uhkemat sorti veinid ja šampused. Tantsusaali jõudes märkas Manon kohe, et peole on koos Lescaut’ga tulnud ka tema armsam des Grieux. Ta kallistab oma venda rõõmsalt, kuid lükkab joobes venna kohe tooli peale tagasi, et tolle armuke tema  eest hoolitseks. Ma tundsin, kuidas Manoni süda tuksus rinnus kiiremini kui tavaliselt – ta ei teadnud, mida teha. Ta armastas südamest des Grieux’d, aga ta armastas ka enda ehteid, kulda ja jõukust. Manon ja härra G.M esitavad enda saabumise puhul tantsu ja istuvad seejärel lauda. Lauas istudes räägivad nad rõõmsalt juttu ning vaatavad teiste tantsijate erilisi esitusi. Peo jooksul keelitab des Grieux Manoni mitu korda endaga lahkuma, kuid Manon ei ole esialgu nõus. Peagi hakkab des  Grieux koos härra G.M – iga kaarte mängima ning neiu arvates on õige hetk põgenemiseks siis, kui des Grieux on härra G.M – ilt kaardilauas piisavalt raha välja petnud. Nimelt oli sellel ajal kaardilauad ja mängusaalid väga levinud. Kui 1715. aastal Louis XIV suri, oli troonipärijaks tema pojapoeg, kes oli siis vaid viieaastane. Pahelisest Orleansi Philippe’ist sai regent, kelle juhtimise all vabanes Prantsusmaa valitsuskorra kitsendustest ja religioossest silmakirjalikkusest ning nii sukeldusidki pariislased kergemeelsete ja ekstravagantsete meelelahutuste keerisesse. Raha väärtus oli ebastabiilne ja inimesed püüdsid end kindlustada õnnemänge mängides. Mängusaalide õitsengule aitasid kaasa kaardipetturid ja muud kelmid, kelle ülesandeks oli leida kergeusklikke ja maksujõulisi kliente, sellesse seltskonda kuulus ka Lescaut. Manon tuleb härraga rääkima, naeratab talle kavala näoga ning juhib ta mõtteid mängult kõrvale. Mulle kui väärikale kuldketile selline käitumine ei meeldinud. Raha ei tohiks inimestevahelisi suhteid rikkuda, kuid rahapuudus sunnib  petma ning siis on heade suhete säilitamine võimatu. Õnnetuseks jääbki des Grieux petmisega vahele ning peab mõõgavõitlust härra G.M – iga. Igal pool on segadus ning kõik on hirmul. Ma tunnen Manoni veelgi kiirenevaid südamelööke ning tema hirmu, justkui oleksin mina sama suures ohus enda peremehe raevust kui tema. Kuid see polnud põhjus, miks Manon kartis – tema muretses des Grieux` pärast. Des Grieux on kaotamas, kui järsku tuleb talle appi Lescaut ning tänu tema abile õnnestub des Grieux`l ja Manonil põgeneda. Manon ja des Grieux jooksevad tohutul kiirusel ning mõlemad on hirmul, kuid südamest õnnelikud, et nad koos on.

Kiirustades jõuavad Manon ja des Grieux tagasihoidlikusse kambrikesse. Taas esitavad nad aeglase, rahuliku ning ilusa muusika saatel professionaalselt imeilusa lendleva pas de deux`. Nad väljendavad oma rõõmu- ja õnnetunnet ning embavad teineteist korduvalt. Ma olen õnnelik, et need armastavad  noored leidsid teineteist taas, kuigi neil ei ole varandust. Ma olen õnnelik, sest Manon sai osaks minust ning kui tema on õnnelik, olen ka mina õnnelik. Siiski ei olnud Manon täielikult üle saanud enda armastusest raha ja ehete vastu. Des Grieux tahtis mind Manoni käe ümbert ära tirida. Ma ei olnud selle vastu, sest siis oleks Manon olnud veelgi õnnelikum. Ta oleks mõistnud seda, et asjad ei ole sugugi nii tähtsad kui armastus. Muusika muutub kurvemaks ja mõtlikumaks, Manon ei taha endiselt mind ära anda. Lõpuks tirib des Grieux mind Manoni käe ümbert ja viskab mind maha. Ma näen, kuidas Manon on alguses kurb, kuid siis kallistab ta des Grieux`d ja nad embavad teineteist tugevamalt kui kunagi varem. Ma tunnen, kuidas minu metallist süda teeb  viimaseid lööke, samal ajal kui Manoni ja des Grieux südameist saab järjest rohkem üks. Minu süda teeb  viimase õnneliku löögi ning ma muutun kullast tavaliseks rekvisiidiks ja ma jään ootama enda järgmist etendust, et taas ellu ärgata.

 

Kommenteeri