Kujundus 1:0 Tants

Liisa Pool, 21. a. 10.10.2013 0

Rahvusooper Estonia mängukavas oleva balleti „Tuhkatriinu“ dominandiks ei paista olevat tants, nagu seda balletilavastuselt oodata võiks, vaid hoopis kujundus ja kostüümid – lavastuse kunstnikutöö. Sellega ei taha ma öelda, et tantsijate esitus oleks olnud kehv või allpool arvestust, seda see ei olnud. Pigem jäi mulje, et tantsijad on sel korral kujunduse teenistuses ja võimendavad oma liikumisega niigi efektset üldmuljet. Olen senini arvanud, et kujundus peaks olema toetaval positsioonil ja olulisemal kohal siiski lavaline liikumine ja tegevus nii tantsu- kui ka sõnateatri puhul.

„Tuhkatriinu“ koreograaf-lavastaja ja libretist Marina Kesler on Sergei Prokofjevi 1945. aastal kirjutatud balleti lavastanud väga tänapäevases võtmes, ütleks isegi, et kaasaegsest tantsust šnitti võttes ja seda koreograafiasse põimides. „Tuhkatriinut“ võiks nimetada draamaballetiks. Selle mõiste võttis kasutusele Jean Georges Noverre  1760. aastatel, et tähistada sellega balletti, millele on iseloomulik tegevusliini edasi andmine pantomiimi või stiliseeritud tegevuse kaudu, kasutades seejuures ilmekat miimikat.

„Tuhkatriinu“ järgib neid draamaballeti nõudeid – tegevus ei arene mitte üksnes tantsu kaudu, vaid konkreetsete tavalist teatrit meenutavate liikumiste vahendusel. Ballikutsete toomine, lõunasöögi serveerimine, kingade jalga proovimine olid kõik mittetantsulised tegevused, sisaldades siiski kerget stiliseeritud liialdust, et mitte olla ka draamanäitlemine. Miimika on samuti ülimalt oluline kõigi tegelaste puhul, kes väljendasid elavalt imestust, põlgust, õelust, kurbust, rõõmu oma näoilmetega, saates seda enamikel juhtudel siiski ka vastavas meeleolus tantsuga, kuid mitte tingimata.

Erinevate tegelaskujude temperamenti on „Tuhkatriinus“ loodud nii kostüümi, grimmi kui tantsustiili koosmõjul ning näib, et tantsijad naudivad neile antud rolle.  Nii on Tuhkatriinu võõrasõed (Heidi Kopti, Nanae Maruyama) ja võõrasema (Triinu Leppik) riietatud mustvalgetesse pigem paljastavatesse kostüümidesse (kostüümikunstnik Gerly Tinn), rõhutades sellega nende labasust, matslikkust, mis ilmneb eriti selgelt kontrastis Tuhkatriinuga (Eve Andre-Tuga) või kuninganna (Sanna Kondas) ja kuningaga (Vitali Nikolajev).

Võõrasõdede ja võõrasema liikumine olid kõige vähem balletilikud ja kõige rohkem kaasajastatud. Tehti kiireid ja järske liigutusi, peaaegu puudus varvastel tantsimine. Nende kõige suuremaks kontrastiks olid taaskord juba nimetatud kuningas ja kuninganna, kelle liigutused olid alati aeglased, graatsilised ja väljapeetult majesteetlikud. Kui võrrelda nähtut mingite väljakujunenud tantsuvormidega, siis võiks kuningapaari stiili pidada entréegravelikuks. Võõrasõed ja võõrasema meenutasid oma suurte sarviliste soengute, jõulise meigi ja ülimalt ekspressiivse miimika ja tantsuga justkui kuradikesi, kellele oli kiirem liikumine ja akrobaatika lubatud juba 17. sajandi koomilises balletis.

Tuhkatriinu (Eve Andre-Tuga) oli erinevalt õdede jõulisest kostüümist riietatud kergesse sinakasse lapitud ja katki kärisenud teenijannale sobilikku kleiti, mis kogu ülimalt modernse ja läikiva, selgepiirilise kodu kujutava kujunduse juures mõjus silmatorkavalt õrna ja isegi soojana. Seda rõhutas Tuhkatriinu kerge tantsusamm, unistav ja kergelt naiivne näoilme, vastukaaluks jõulistele kasuõdedele. Eve Andre-Tuga suutis Tuhkatriinu kurbuse ballile mitte minemise pärast üheselt mõistetavalt edasi anda, tantsides kord unistavalt ja lennukamalt, siis taas pettunult ja nukrusest rõhutult.

Kaasaegsete tantsulavastuste lavakujundus näib olevat enamasti ülimalt minimalistlik, puududes sageli sootuks, kasutades üksnes tühja black-boxi ja paari abivahendit (näiteks tool „The Wolf Projectis“). Minu senini nähtub balletilavastused järgivad sarnast traditsiooni, või kujutavad ümbritsevat keskkonda dekoratiivselt ja funktsioonipõhiselt – laud on laud ja tool on tool, kaugemal on veel joonistatud puud ja põõsad või suurejooneline mõisahoone („Uinuv kaunita“ Vanemuises). „Tuhkatriinu“ sellele mustrile ei vasta: iga tegevuspaiga kujundus on eriilmeline ning tähelepanu on pööratud isegi rekvisiitide ja mööbliesemete disainile (kunstnik Liisi Eelmaa).

Tuhkatriinu kodus olev suur läikivmust söögilaud on hobusejalgadega ja selle taga olevate toolide seljatugedelt ripuvad alla kohevad hobuste sabad. Veidi eemal olev kušett, millel võõrasema moeajakirja loeb ja sellest inspireeritult rangluid esile toovaid modellipoose võtab, on mõlemalt küljelt kaunistatud seasabadega. Tuhkatriinu serveerib pererahvale toitu mustalt seapea kujuliselt serveerimislaualt, kusjuures sellel seapeal on kaelas valge pärlikee (pärleid sigadele?). Jõuline ja ebatavaline disain tekitab tõlgendamissoovi ja vajaduse. Kuna serveerimislaud on mõeldud pererahva teenindamiseks ja laua taga ning kušetil istuvad üksnes võõrasõed ja võõrasema, näib ilmne, et nende esemete kujundusega on viidatud just nimelt nende loomalikele omadustele. Lisaks nende niigi kõige silmatorkavamale välimusele ja liikumisseadele omakorda veel lavakujunduse abil lisaomaduste loomine muudab just võõraspere lavastuse kõige esiletõusvamateks tegelasteks, jättes sel moel varju malbe Tuhkatriinu ja õrna printsi (Sergei Upkin).

Võõrasemast ja võõrasõdedest rääkides, ei saa vaadata mööda etenduse lõppu märkivast kummardamisest. Lisaks Tuhkatriinu ja printsi armastusele suunab haldjast ristiema (Olga Rjabikova) omavahel kokku kolm printsi sõpra (Andrus Laur, Jonathan Hanks, Bruno Micchiardi) ja vallaliseks jäänud võõrasõed ja võõrasema. Võõrasema juurde suunatud noormees põgeneb aga ummisjalu, sest haldjast ristiema kosjasobituspartii ei olnud talle vastuvõetav. Lavale kummardama tulles väljendab võõrasema (Triinu Leppik) tugevalt oma solvumist ning teeb nähtavaid lähenemiskatseid lavale tulnud dirigendi (Jüri Alperten) suunas, võttes ta oma käevangu ja teda põsele suudeldes. Enda kõrvale mehe leidmine pani ka võõrasema silmad särama. Kummardamise lavastamine etenduse osaks ei ole just ülearu tihti kohatav nähtus ning selle tegemine humoorikalt ja laval väljakujunenud rollijooniseid jätkates väärib üksnes kiidusõnu. Omakorda kinnitab see eelpool esitatudväidet, et just võõrasema ja võõrasõed jäävad lavastuse üldmuljes domineerima.

Tegevuspaikade vahetamiseks on kasutatud animatsioone, mis pehmendavad ühelt kujunduselt teisele üleminekut, andes eelnevalt aimu, mida eesriide eemaldamise järel laval kohata võib. Nii algab näiteks Tuhkatriinu kodult muinasjutumaailmale üleminek värviliste mullide ilmumisega enne ja pärast eesriide ettetõmbamist. Eesriide tõusmise järel võis näha lavale loodud kergetes pastelsetes toonides mullilist maailma, kust tegutsesid kaks klouni, kelle grimm oli niivõrd paks, et seda võiks juba maskiks lugeda.

Muinasmaal lendles ringi veel mitmeid helesiniseid liblikaid ja õrnroosasid haldjaid, kelle juht haldjast ristiema (Olga Rjabikova) kandis teistest paari tooni võrra tumedamat roosat parukat ja jõulise disainiga kleiti.  Loodud helesinistes ja heleroosades toonides maailm loob tõelise imedemaa tunde, kõik on justkui unenägu või muinasjutt. Kasutatud toonid loovad silme ette lapsepõlve või õigemini arusaama sellest, milline peaks olema ideaalne lapsepõlv – heledates toonides ja vastavalt soole kas roosa või sinine. Olles saanud liblikatelt kleidi ja klounidelt kristallkingakesed, lendab Tuhkatriinu suure kuumaõhupalliga lossi ballile. Lendutõusmine näeb selle varem kirjeldatud muinasjutumaa õhustiku kõrval välja nagu stseen joonisfilmist „Up“.

Väga põnevalt on lavale toodud suur kell, mille seieriteks on ühe baleriini painduvad jalad ning numbriteks teiste baleriinide käed, mis kellaosuti liikumise suunas järgemööda kella sihverplaadile ilmuvad. Kella kujutavad tantsijad on riietatud Vana-Rooma stiilis leegionärideks, kes vankumatult aega valvavad ja õige aja saabudes Tuhkatriinu ballilt koju suunavad. XII kellapoiss (Gabriel Davidson) on Tuhkatriinust (Eve Andre-Tuga) hea peajagu pikem, mistõttu mõjub aja ülemvõim hapra neiu üle eriti rõhuvalt ja paratamatult. Endast tugevama jõu vastu ei saa.

Jõuliselt ennastkehtestav lavakujundus ilmub vaatajate ette juba esimeses pildis, kus tegevus toimub Tuhkatriinu kodus. Kunstnik Liisi Eelmaa lavakujundus meenutab mõneti Ene-Liis Semperi loodud kujundust Linnateatri lavastusele „Keskööpäike“, kus kujutati 20. sajandi alguses Eestis tegutsenud Hommikteatri vormiuuenduslikke katsetusi. „Tuhkatriinu“ kujundus sobiks oma jõuliselt geomeetrilise ja must-valge värvikasutuse poolest samuti sellesse aega ja Hommikteatri lavastuse kujunduseks. Sama kehtib võõrasõdede ja võõrasema ülimalt ekspressiivsete näoilmete ja liigutuste kohta. Sarnasus võib olla juhuslik, kuid viide teatriuuenduslikkusele paneb siiski küsima, kas „Tuhkatriinuga“ on taotletud reforme balletilavastuste traditsioonis?

Lisaks Hommikteatrile viitavale kujundusele loob kolme apelsini (Marianne Bassing, Svetlana Danilova, Abigail Sheppard)  motiiv paralleeli 1990. aastate alguse Eesti kultuslavastusega „Armastus kolme apelsini vastu“. Muidugi võib see olla ka viide balleti muusika autori varasemale loomingule, on Prokofjev ju kirjutanud samal teemal ooperi. Seos Elmo Nüganeni lavastusega Ugalas tundub aga olevat eriti ilmne stseenis, kus õnnetu prints on Tuhkatriinu kadumisest ahastuses ja vaevleb hingepiinades ja proovib kristallkingakest jalga mitmetele erinevatele tegelastele, kes järgemööda tema ette ilmuvad. Sergei Upkini prints näeb välja täpselt nagu Andres Noormetsa hüpohondria küüsis vaevlev prints Tartaglia paarikümne aasta eest.

Samas stseenis üles astuvad erinevate maade elanikud mõjuvad muidu maitseka lavastuse üldmuljet rikkuvalt. Karutaltsutaja koos karuga ning muud eriskummalised tegelased tekitavad liialt muusikaliliku tunde ja loovad silme ette NUKU suurprojekti „Shrek“, kus suurtes kostüümides veiderdajaid oli samuti laval ohtralt. Stseen võiks olla lõbus ja naljakas lastele, kuid täiskasvanud publikule mõjub see pigem maitsetult.

Samuti tekitas küsimust koht, kus helesinised liblikad seisavad üksteise taga kolonnis ja erineval hetkel oma käsi/tiibu liigutavad, mõjudes sellega aasiapäraselt. Taoline koreograafiline võte on aga niivõrd üleekspluateeritud, et tekitab lisaks efektile samal ajal ka tõrke selle vaatamisel. Tantsijate võimekuses üksteise selja taga seistes käsi liigutada ei kahtle keegi, pigem võiks mulje avaldamiseks seada mõned keerukamad tantsuseaded, mitte piirduda nii tuntud ja lihtsa võttega.

Viimases stseenis tantsivad Tuhkatriinu ja prints kahekesi armunult oma tantsu, mis neid igaveseks kokku liidab. Kahekesi kõrvuti põrandal lamades põimitakse oma käed ümber teise, meenutades sellega luige kaelasid. Väga kaunis mõte. Taustaks on animatsioon kosmosest ja seal liikuvatest tähtedest. Tuhkatriinu ja prints võtavad kätte vastavalt roosa või sinise kerakujulise lambikese, millega liikumine tekitas hämaral laval omapärase valgusmängu. Lõpus võtab Tuhkatriinu oma kätte mõlemad lambid ja prints tõstab Tuhkatriinu üles ja keerutab. Kaks valgusallikat tiirlevad ümber üksteise aina kiiremini. Ühel hetkel lambid kustuvad ning seal, kus just olid olnud kaks lampi, on nüüd ekraanil sinise ja roosa helgiga tähed, mis samamoodi ümber üksteise tiirlevad, lõpuks kokku üheks sulades. Eks tõlgendus, kas see tähistab ainult igavest armastust ja koosolemist või ühtlasi ka viidet viljastumisele, jääb iga vaataja enda otsustada.

Kavalehel ütleb Marina Kesler, et „lavastus on lahendatud kaasaegses võtmes, kõnetades tänapäeva publikut vahetumalt“. Tõepoolest. Tantsuseadeid meenutavad kohati klassikalise balleti asemel kaasaegset tantsu, lavakujundus pakub filmilikku vaatemängu ning isegi prints saabub lavale valge hobuse asemel valges autos. Publikule nähtu meeldib, kuid emotsioonitekitajaks paistab olevat siiski pigem erinevate kunstnike õnnestunud ja julge stiilivalik, mitte niivõrd tantsijate liikumine. Kokku on kõik väga mõjuv ning kindlasti Rahvusooperit noortele ligitõmbavamaks kohaks muutev tervik. Sellele vaatamata jääb tunne, et koreograaf-lavastaja oleks võinud gaasipedaali veidi kõvemini vajutada, hetkel jooksid kujundajad temast siiski ette.

 

 

Lavastus „Tuhkatriinu“ Rahvusooperis Estonia 19. septembril 2013

Sergei Prokofjevi ballett kahes vaatuses
Maailmaesietendus 21. novembril 1945 Suures Teatris
Esietendus Rahvusooper Estonias 16. novembril 2012

Koreograaf-lavastaja, libretist: Marina Kesler, Dirigent: Jüri Alperten, Lavakujundus: Liisi Eelmaa, Kostüümid: Gerly Tinn, Valguskunstnik: Priidu Adlas (Tallinna Linnateater), Videokunstnik: Aleks Tenusaar

 

Kommenteeri