„Kratt“ – modernne ja eestimaine

Eke Tooming, 8.b 30.04.2019 0

Parim sõna selle lavastuse kirjeldamiseks on „supp“. Selline tore eesti supp, kuhu visatakse kõik kodus leiduv kokku ja vaadatakse kas süüa kõlbab. Ja peab mainima et kõlbab küll. Võib lausa öelda, et kokku tuli nii hea supp, et õgi või kahe suupoolega, kuni ema käsib aeglasemalt võtta, muidu ajad kurku.

Kuigi tegu oli balletietendusega, oli supi sisse lisatud ka peotäis kaasaegset tantsu ja pisut rahvatantsu. Maitsestamiseks lisati parajas koguses kaasaegsust, kuid vastukaaluks ka natuke eestimaisust. Kõige lõpuks lisati pisut välku ja pauku, põlev maja, üks tore armastuslugu, natuke ihnust, kolm tilka verd ja voilaaa, oivaline õhtune show saigi valmis.

Ka lavastuse põhiideed peegeldasid seda kui mitmekülgse lavastusega oli tegu. Peamisteks  teemadeks olid armastus ning ahnus, mis üldjoontes ei ole erilised balletiteemad, kuid „Kratti“ klappisid need oivaliselt kokku. Olgu teised nii rõõmsad ja õnnelikud kui tahavad, alati on keegi, kes ihaleb millegi muu poole, kes hoolib ainult sellest “muust”. Selles lavastuses ongi selleks “muuks” raha. Kurjal firmaomanikul on ükskõik oma tütre armastusest, ainus millest ta mõtleb on uued viisid kuidas raha kokku kühveldada. Kiire kokkulepe kuradiga, kolm tilka verd ja  palun väga – tulebki mängu  kratt. Ahnuse ja kadeduse kehastus. Ebainimlik olend kelle ainsaks eesmärgiks on oma peremehele rikkusi kokku kanda.

Mis mind eriti balleti juures üllatas, oli see kui hästi olid tegelased üles ehitatud. Kuna tegu polnud klassikalise balleti etendusega, said tantsijad tantsida palju vabamalt ja see tegi kogu tegevuse ja tegelaste iseloomust arusaamise tunduvalt lihtsamaks. Kohe kui mõni tegelane lavalaudadele hüppas oli  aru saada millise karakteriga on tegu. Tundus, nagu iga tegelane oleks selle tantsija jaoks justkui loodud. Parim näide selle jaoks on muidugi kratt. Ühelt poolt sujuv ja voolav, aga samas ka jõuline ja hirmuäratav. Tema liikumises oli lihtsalt midagi sellist, mis näitas, et tegu on inimese halbade omaduste kehastusega.

Kuigi lavalaudadel käis võitlus ihnuse ja armastuse-hea ja kurja vahel, siis minu peas käis teistsugune heitlus. Kogu ballett „Kratt“ on üdini eestimaine: eestlasest helilooja, Eesti mütoloogia, eestlaslikud kostüümid ja lavakujundus. Tagatippu on tegu veel Eesti esimese balletiga.  Seetõttu jäigi eesriide tõustes kohe silma kaasaegne lavakujundus, kaasaegsed kostüümid ning, mis kõige olulisem – kaasaegne lugu. Kogu lavastuse lugu toimus 21. sajandil. Iseenesest ei ole mul kaasaegsuse vastu midagi ning see andis palju juurde põhiideede edasi kandmisel, kuid sellegipoolest tekkis küsimus – kas seda on ikka vaja? Jutt ei käi mõnest suvalisest balletist, vaid ikkagi meie enda – Eesti balletist. Pealegi veel kõige esimesest balletist. Kaasaegseid lavastusi on küll ja küll, kuid Eesti esimest balleti on ainult üks. Kas ei oleks sobilik kui ballett antakse edasi nii nagu loodi, oma algsel kujul. Ilma firmadeta, ilma kasiinodeta ja ilma välgu ja pauguta. Lihtne ballett lihtsale rahvale.

Lavastust edasi vaadates paistis, et mu kartused olid olnud asjata: modernsus ja eestimaisus jalutasid käsikäes. üks ei varjutanud teist ega teine esimest. Oli stseene, mis peegeldasid oivaliselt eestlaste olemust nagu rahvatantsijate stseen ja saunastseen ning teisalt ka stseene, mis olid igati kaasaegsed. Kuigi tegu on vana ja väärika balletiga, sobis see üllatavalt hästi 21. sajandiga. Eks ahnus ja kadedus on ajatud teemad ning sobivad ka oivaliselt tänapäeva.

Kommenteeri