Kratt – midagi müstilist

Marta Huimerind, 8. klass 30.04.2019 0

Võin julgelt tunnistada, et “Kratt” oli üks minu viimase aja eredamaid teatrielamusi. Kohati humoorikas, kuid samuti mõtlemapanev.  Kuidas saada aru, et lavastus oli hea? Saan sellest aru, kui mõtted keerlevad ümber selle mitu päeva ja teatrisaalis ei teki kordagi tahtmist kella vaadata. Täpselt sama juhtus minuga, olin sedavõrd lummatud kõigest: aeg lendas ja etenduse lõppedes olin kurb, et see juba läbi sai.

Käisin vaatamas 21. veebruaril Rahvusooperis Estonia „Kratti“. Eesti esimese balleti Eduard Tubina „Krati” esietendus oli 31. märtsil 1943 Vanemuise teatris. Tegu on Eesti kuulsaima ja enam mängitud balletiga, mille muusika põhineb Eesti rahvaloomingul. „Krati” muusika on ainulaadne: dramaatiline, kuid samas kohati õrn ning oli kuulda selgelt rahvalaulude sugemeid. Rahvamuusika kasutamine tegi „Krati” omanäoliseks ja kauniks.

„Kratt” mõjus värske tuuleiilina teiste klassikaliste ballettide kõrval. “Kratt” oli täis üllatusi: lõbus saunatants, koor laval, valgusefektid, krati lend üle lava, paugud. Saalis istudes tundsin nagu oleksin nõiduse all: ma ei suutnud pilku lavalt pöörata, muusika lummas ja emotsioone oli palju.

„Kratt” jutustab loo ahnest peremehest, kes enda hinge kuradile müüb ja seeläbi endale varandust kokku toova abilise – Krati saab. Peremehe viis hukatusse ta enda ahnus.  Raha ja ahnuse kõrvalliiniks oli  kontrastiks peretütre ja sulase armusuhe, mis mõistagi materiaalseid väärtusi taga ajavale peremehele ei meeldinud.

Kas raha ja rikkus on üle tunnetest ja armastusest, oli küsimus, millele „Kratti” vaadates mõtlesin. Kas raha teeb õnnelikuks? Kindlasti annab see juurde vabadust ja võimalusi endale rohkemat lubada, aga olulisem on see, kuidas sa selle rikkuseni jõuad, milliseid ohvreid tood, millistele väärtustele kindlaks jääd, millest loobud ja kuidas sa teisi sel teel kohtled. Krati lugu lõppes ootuspäraselt hea võiduga kurja üle, mis erilist üllatusmomenti ei pakkunud, aga põnevam oli seejuures loo edasiandmise tehniline teostus, valguse ja lavakujunduse kasutamine.

Kõige üllatavam oligi lavakujundus, nii positiivses kui negatiivses mõttes. Ühest küljest oli palju kasutatud kaasaegseid valgus- ja videoefekte, teisest küljest oli laval näha ka mütoloogilisi kujundeid. Tervikpilt oli kohati seepärast segadusttekitav. Videoefekt raha langemisest oli ideena väga lahe, kuid teostus ei õnnestunud. Suurelt ekraanilt jooksnud erksad rahasümbolid ei sobinud eelneva olustikuga. See oli minu jaoks etenduses üks nõrgemaid kohti.

Kõige eredamalt jäi meelde Krati tegelaskuju: koreograafia, müstilisus tema ümber ja üleüldine olemus. Ülejäänud tegelastega võrreldes oli ta kui tulnukas teiselt planeedilt. Tehniliselt väga raske ja akrobaatikat täis osaga sai suurepäraselt hakkama Krati osas olnud Patrick Scott Foster.

“Kratt” on tõeline meistriteos, mille vaatamine oli elamus. Kavatsen lavastust kindlasti veel vaatama minna, et saaksin rohkem keskenduda mütoloogilistele kujunditele ja muusikale.

Kommenteeri