“Kratt” – midagi erilist

Eva Margareta Päts, 8. klass 23.08.2016 0

17. märtsil käisime klassiga Rahvusooperis Estonia vaatamas eesti esimest balletti “Kratt”, mis valmis 1943. aastal. See põhineb eesti mütoloogial ning räägib Kratist, kes kannab ahnele peremehele aina varandust kokku. “Krati” muusika on kirjutanud kuulus helilooja Eduard Tubin ja minu arust on see imetlusväärne, et ta suutis kirjutada sellisele loole väga eestlasliku muusika, kuid samas jätta selle ikkagi uhkeks balletiks. Ma mõtlen seda just selles mõttes, et “eesti ballett” ei saa öelda just väga tihti, siin etendatakse ballette küll, aga Eestil endal on neid vähe. Balleti koreograaf on Marina Kesler, kes on liigutuste kaudu suutnud tohutult hästi edasi anda emotsiooni ja tegelaste iseloomu. Minus tekitas “Kratt” ainult häid emotsioone.

Kui hakata lähemalt mõtlema siis “Krati” koreograafia ei ole selline nagu on tavalises klassikalises balletis, näiteks “Luikede järves”, vaid on teistsugune, modernsem, natuke ilmekam ja huvitavam. Terve etenduse peale oli ainult üks tegelane, kes kandis varvaskingi, see oli peretütar, keda kehastas Marta Navasardyan. Kõik teised kandsid lihtsalt susse, mis tegi selle balleti veidi teistsugusemaks ja eestlaslikumaks. Krati energiline hüplemine oli kohati üsna veider, aga andis hea ettekujutuse tema iseloomust. Peremehe ahnus ja uhkus oli samuti tantsusammude ning ka olekuga väga hästi edasi antud. Selle balleti koreograafia oli minu arust väga eriline ja seda oli huvitav vaadata.

Ilmselt selle balleti võlu peitub ka loo lihtsuses. “Kratt” on iseenesest ju väga tore ja arusaadav lugu, mis on balletis, kus sõnu ei kasutata, üsna oluline. Mulle meeldiski see, et ei pidanud kogu aeg pingsalt mõtlema, et mis nüüd juhtub, vaid sai rahulikult loo ja tantsu sisse minna ja seda nautida. Loo jutustamisele aitas kaasa ka isemoodi ning vahva lavakujundus: kastid, tuli ja puud.

Sellest balletist jäid mulle eriliselt silma kostüümid. Need iseloomustasid kõiki tegelasi väga hästi. Eriliselt meeldisid mulle seelikud, mis meenutasid veidi rahvariideid. Osavalt oli lahendatud ka Krati kostüüm. Kui lehitsesin kava, siis märkasin ma ka eelmiste lavastuste pilte Kratist. Seal olid need kostüümid küll hirmsad ja võib olla silmatorkavamad, aga selles lavastuses mulle meeldiski just see, et põhirõhk ei olnud Krati riietusel, vaid tantsul. Mulle meeldis ka Kuradi kostüüm, samuti torkasid silma tema juuksed.

Esimeses vaatuses jäi mu pilk kohe Kuradi käsilaste peale, sest nende tants ei meenutanud klassikalist balletti. Teises vaatuses oli minu jaoks põnev inimeste grupp, kes tantsisid midagi rahvatantsutaolist, kohati meenus mulle seal just muusikaliselt film “Kevade”. Sel hetkel oli tunda seda eestlaslikku puudutust ja see oli ka minu lemmikkoht “Kratis”.

Kui me räägime “Kratist”, siis me ei saa muidugi üle ega ümber ka 1944. aasta märtsipommitamisest. Selles lavastuses on koht, kus Kratt vajutab tuletõrjealarmi, et inimesed jookseksid põlevast külast ära ja see ongi 9. märtsi õhtu mälestuseks. Minu arust on see väga hea, et see on sinna sisse pandud. Üldiselt meeldisid mulle selle etenduse juures need väikesed nüansid: tuletõrjealarm ja pauk, mille Kratt tegi. Need andsid sellele etendusele palju juurde.

“Kratt” tekitas minus palju ja ainult häid emotsioone. Mulle meeldivad sellised etendused, kus ma tulen saalist välja ja mõtlen, et see oli ikka nii hea. “Kratt” oli üks neist etendustest. Mulle meeldis kõik: osatäitjad, dekoratsioonid, koreograafia, üldse see lugu ja muidugi muusika. Ma pole tükk aega kuulnud, et publik ühele etendusele nii kaua ja energiliselt plaksutaks. Seda oli tõesti näha, et teistelegi klassikaaslastele meeldis. Ma soovitan kõigil seda kindlasti vaatama minna, sest see on teistsugune ja minu arust mingil moel erilisem kui tavalised klassikalised balletid, mida oleme harjunud vaatamas käima.

 

Kommenteeri