„Kratt“ – eesti balleti šedööver

Susanna Uus, 8. b klass 23.08.2016 0

17. märtsil käisime klassiga vaatamas Eduard Tubina balletietendust „Kratt“. „Kratt“ oli eesti esimene ballett, mida esmakordselt etendati 1944. aastal. Lugu põhineb eesti mütoloogial ja räägib mehest, kes raha ja varanduse nimel oma hinge Kuradile müüb ning saab vastutasuks Krati, kes peab talle rikkuse tooma. Lugu ise on juba väga huvitav, kuid muusika, koreograafia ja üleüldine etenduse ülesehitus muutsid balleti unustamatuks.

Etenduse muusika sobis balletti ideaalselt. „Krati“ muusika, nagu ka lugu ise, on rahvusliku taustaga. Eduard Tubin on pannud rahvamuusika kaasaegsemasse võtmesse ja leidnud sümfoonilise väljenduslaadi. Helilooja sõnul on teos rajatud täielikult rahvamuusikale. Tavaliselt ei räägita või laulda balletis. „Kratis“ oli aga teises vaatuses üks laul, mis alguses tuli üllatusena ja tundus võõras, kuid mõjus siiski hästi, sest andis balletile rohkem eripära ja eestlaslikkust. Etendust vaadates oli meeldiv see, kuidas kõik justkui kuulus ühte ning moodustas terviku. Lugu ja muusika olid mõlemad eestipärased ja rahvuslikud. Seetõttu sobisid nad perfektselt kokku.

Balletil oli modernne koreograafia, mis sobis etendusse oivaliselt. Klassikalisele balletile omane liikumine ei oleks töötanud nii hästi. Lugu ja muusika ei ole klassikalised, seega kui tants seda oleks, ei oleks kõik osad omavahel harmoonias. Ei ole kerge ette kujutada pähklipurejalikku koreograafiat ja eesti rahvusmuusikat moodustamas loomulikku tervikut. „Kratis“ aga mõjusid muusika ja tants koos suurepäraselt. Etenduse koreograaf ja lavastaja Marina Kesler oli loonud huvitava liikumise, mis oli võib-olla isegi kõige meeldejäävam etendusest. Kratt, kes pidi iseloomustama pahaendelist ja salalikku tegelast, kelle Kurat oli loonud, oli väga omapärase, kohati isegi naljaka liikumisega. See töötas väga hästi, sest lisas tegelasele karakterit. Ka teistel tegelastel oli neile iseloomulik liikumisviis. Peremehe ahne, ülbe ja omakasupüüdlik iseloom tuli välja tema olekus ja tantsusammudes. Peretütrel oli lendlev ja habras liikumine, samuti oli ta ka ainuke tantsija etenduses, kes kandis varvaskingi. Vaatamata sellele, et terve etenduse vältel ei räägitud midagi, oli võimalik kõiki tegelasi eristada ning lugu oli arusaadav ja nauditav. Modernne koreograafia sobis loo ja muusikaga kokku ning oli kindlasti väga huvitav ja meeldejääv.

„Krati“ lugu on aegumatu. Rahaahnus ja uhkuse poole püüdlemine on päevakohane teema igas ühiskonnas, igal ajastul. Olgugi et etenduse sisu põhineb vanal eesti mütoloogial, on see aktuaalne ka tänapäeval ning ei mõju vanamoelise ega igavana. See, kuidas Peremees oli valmis rikkuse nimel loovutama kolm veretilka ning oma hinge, näitab, millisteks tegudeks on inimesed võimelised, et saada raha ja prestiiži. Kuna tänapäeval tahavad kõik inimesed olla rikkad ja edukad, näen ma selles loos mingil määral ühiskonna kritiseerimist ja meie materiaalsete vajaduste ülehindamise peegeldust. Peremees oli valmis loobuma isegi enda hingest, et saada rikkaks. Tegelikkuses on rahast palju olulisemad inimesed. Kõigil on õigus aega veeta nendega, kellega nad seda teha soovivad. Ei tohiks keelata inimestel teistega aja veetmist. Muidugi ei tohiks ka teiste inimeste nimel enda hingest loobuda nagu Oscar Wilde loos „Kalur ja tema Hing“, kuid seal oli tegu Kaluri enda otsusega, mitte kellegi teise omaga. „Kratis“ hindas Peremees taas kord üle raha väärtust, kui ei lubanud  peretütrel Sulasega kohtuda, sest pidas viimast liiga vaeseks. Peremees sai enda õppetunni: uhkus ja ahnus maksid talle kätte, kui Kratt ta hukkas. Rahal ei tohi lasta saada enda üle võimu, tuleb väärtustada sõprust ja armastust, sest need on hindamatud.

„Krati“ etendusega seostub ka 1944. aasta märtsipommitamine, mil „Krati“ etendamise ajal hakkas Nõukogude Liidu lennuvägi pommitama Tallinna, ka Estonia teater sai kannatada ja etendus katkestati. Huvitav on see, et ka too sündmus seondub hästi balletti sisu ja mõttega. Nõukogude Liit korraldas pommitamise, sest kavatses vallutada Eesti. See on rohkema raha, võimu ja uhkuse tahtmine. Naljakal kombel täpselt see, mida etenduses maha tehakse. Tundub, justkui oleks Punaarmee teadnud, et „Kratti“ etendatakse, ja meelega Estonia teatrit rünnanud, et ballett peatada.

„Kratt“ on siiani minu kõige meeldivam balletikogemus. See oli eestipärane ent kaasaegne ja selle sisu on alati ajakohane. Balleti kõik osad moodustasid terviku, mida oli väga ilus vaadata ja kuulata. Ballett “Kratt“ on tõeline meistriteos.

Kommenteeri