Kohting Silvaga

Eva Maria Veitmaa, 18. a 30.10.2014 0

Kui Muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi Muhamedi juurde ehk kuna tavakodanikest saarlased eksivad harva Rahvusooper Estonia majja, otsustasid tallinlased kõrgema kultuuri meile ukselävele tuua. Nimelt toimus 12.-16. oktoobril festival „Estoonlastelt saarlastele“, mille raames toimusid kammerkontserdid terves maakonnas ja järelkasvu propageeriv Lastegala ning mis päädis vanade tegijate poolt Kuressaare Spordikeskuses etendatud balletiga „Bajadeer“ ja operetiga „Silva“, kuhu õnnestus ootamatu juhuse tõttu pilet saada ka minul, kes ma algul kogu üritusse üsna skeptiliselt suhtusin.

Opereti „Silva“, mille algupärane nimi on sootuks „Die Csárdásfürstin“ („Tšaardašivürstinna“), autoriks on Ungari helilooja Imre Kálmán, sündinud 24. oktoobril 1882. Pärast isa tabanud pankrotti perega Budapesti kolinud Kálmán, kes juba lapsena muusikat jumaldas, asus klaverit õppima. Peagi orienteerus ta asjaolude sunnil ümber õigusteadusele, jätkates siiski muusikateooria ja kompositsiooni uurimist. Kuna keegi tema loodud lauludest ega sümfoonilistest poeemidest ei huvitunud, otsustas algaja helilooja pöörduda opereti poole. Tollal peeti seda labaseks žanriks, kuid Imre Kálmán ei lasknud end sellest häirida ning otsustas esile tuua opereti romantilise poole. Nagu ilmnes, sai ta sellega väga hästi hakkama – publik ja kriitikud jumaldasid tema teoseid nii 20. sajandil kui ka tänapäeval. Tema loodud on näiteks „Mustlaspriimas“, „Tsirkusprintsess“, „Montmartre’i kannike“ ja „Marinka“. Hoolimata oma juudi päritolust, oli Imre Kálmán üks Adolf Hitleri lemmikheliloojaid. Keeldumine riigijuhi pakutud „auaarialase“ tiitlist tõmbas aga Saksamaal tema karjäärile vee peale. Sellegipoolest jätkas ta operettide lavastamist üle ookeani Ameerikas. Muusika oli Kálmáni kirg: sageli peatas ta igasuguse tegevuse, et pähe torganud meloodiat üles märkida, või töötas varaste hommikutundideni uue teose kallal. Operetikuningas maeti 1953. aastal Viini Keskkalmistule.

Operett on muusikaline meelelahutus, mille tegevustik tuuakse vaatajani kõneteksti ja laulu vaheldumisega. Kuigi operetti peetakse vokaalse poole pealt ooperist lihtsamaks, on žanr siiski keerukas, sest nõuab esitajatelt professionaalset taset nii laulmises kui ka lavalises liikumises, sest puudub taustatantsijate rühm. Opereti teema on enamasti lõbus või koomiline. Tegelastest eristuvad neli: esimene armastaja ja primadonna ning koomiliste osatäitjate paar. 19. sajandi keskpaigas välja kujunenud žanr jagunes hiljem kaheks alaliigiks: Pariisi operetiks, mida iseloomustab terav ühiskonna pilkamine ja kankaan, ning Viini operetiks, milles pannakse rõhku fantaasiamaailmale ja lüürilisele valsile. Operetti on lisaks Imre Kálmánile viljelenud ka Jacques Offenbach, Ferenc Lehar ja Johann Strauss II.

„Die Csárdásfürstin“ ehk „Silva“ jutustab tüüpilise loo eri seisusest armastajatest, mis lõppeb pisikese puändiga. Peategelasteks on menukas varieteelauljanna Silva Varescu ja temasse armunud kõrgaadlik Edwin. Seisuste erinevuse tõttu on nende suhe taunitud, kuid pisut purjukil peaga lubab noor vürst Silvaga abielluda. Kumbki ei tea aga, et Edwini vanemad on välja kuulutanud oma poja kihluse krahvitar Anastasia von Eckenbergi ehk Stasiga. Kui Silva kuuleb Edwini kihlusest, põgeneb ta pettunult Ameerikasse koos oma sõbra krahv Bonifazius Kánsciánu ehk Boniga.

Teises vaatuses korraldavad vürst Leopold Maria von und zu Lippert-Weylersheim ja tema abikaasa Anhilte balli Austria-Ungari kõrgseltskonnale, et välja kuulutada oma poja Edwini ja krahvitar Stasi kihlus. Kuigi noored saavad hästi läbi, ei armasta nad üksteist. Kuna Silva pole Edwini saadetud kirjadele vastanud, on too siiski valmis oma ettemäratud saatusega leppima.

Ballile ilmub krahv Boni värskelt naitud abikaasaga, kes aadelkonnale väga sümpatiseerib, hoolimata oma välimuslikust sarnasusest kõmulise varieteelauljanna Silvaga, kes too tegelikult ka on. Edwinit kohates puhkevad tuha all hõõgunud tunded taas leegitsema ning mees tuleb lahendusele, kuidas noored saaksid koos olla. Kui Silva Bonist lahutaks, jääks talle alles tiitel, mispärast ei saaks vanem vürst ja vürstinna nende abielule enam vastu olla. Silva solvub, sest talle tundub, et Edwin häbeneb tema tõelist isikut ning tõestab, et tegelikult oli tema abielu Boniga vaid kokkumäng. Kõrgseltskonna ees paljastab ta oma nime ning rebib tükkideks lepingu, mille kohaselt võib ta end Edwini abikaasaks nimetada. Pärast taolist impulsiivset tegu lahkub ta haavunult vürstipaleest.

Kolmanda vaatuse tegevus toimub nooblis Metropoli hotellis Viinis, kuhu kogunevad üksteise järel kõik peategelased. Võtmerolli mängib Silva ja Boni endine tuttav parun Ferencz Kerekes von Felsö-Mezötur-Kirishaza, hüüdnimega Feri, kes toob ilmsiks vürstiperekonna saladuse. Nimelt paljastab ta vürst Leopold Maria von und zu Lippert-Weylersheimile, et tolle naine Anhilte töötas kunagi samuti Orpheumis lauljannana, tuntud esinejanime Hööritav Hilde all. Järjest kõrgemasse seisusesse abiellunud staar oli viimaks lõpetanud vürstinnana. Selle fakti avastanud vürst armub uuesti oma isiklikku varieteelauljatari, mispeale on tal ükskõik, kelle tema poeg ja hoolealune krahvitar omale kaasaks kosivad. Lisaks viimaks abielluda tohtivale Silvale ja Edwinile leiavad seega oma õnne ka Boni ja Stasi, kelle vahel tekkisid tunded juba ballil.

16. oktoobril Kuressaare Spordikeskuse laval etendunud „Silvas“ kehastas särtsakat varieteelauljannat metsosopran Helen Lokuta. Kuna Lokuta on eelkõige ooperilaulja, oli tema esitus väljapeetud ja isegi teatraalne. Tema hääleulatus on väga suur, mis võimaldab tal kõlavalt esitada nii kõrgeid kui madalaid aariaid. Helen Lokuta köidab publikut lisaks lummavale häälele ka oma lavalise olekuga: lauljanna on väga väljapeetud ja graatsiline. Kohati tundub, nagu ta mitte ainult ei kõnniks või tantsiks, vaid lausa hõljuks mööda lava – niivõrd sujuvad on tema liigutused. Lokuta Silva paneb kindlasti pealtvaataja endale kaasa tundma, sest tugev grimm rõhutab ka tema väljendusrikast miimikat: kord peegeldub seal rõõm armsama nägemise üle, kord kaotusest tingitud valu ja hingepiin.

Silva armastatut Edwinit mänginud baritoni René Soomi kohta ei saa öelda muud, kui et esitus oli taaskord lummav ja kaasahaarav. Kuigi ta on enamasti pühendunud ooperilaulja, suutis ta operetile läheneda kergusega. Tema lavaline olek oli järsem, žestid tundusid olevat hakitud, impulsiivsed ja liikumine toimus otsekui lõppsihti teadmata. Arvatavasti oli see taodeldud ja kui ka polnud, edastas see puhtjuhuslikult väga hästi tema tegelaskuju kimbatust ja kirge.

Sopran Kristina Vähi-Mateseni tegelaskuju krahvitar Stasi mõjus lapsikult, kohati liigagi, kuid esitus oli sellegipoolest meisterlik. Tema hääletämber oli kohati veidi kärisev, mis võib pikema aja jooksul häirivalt mõjuda, kuid antud juhul oli talutav.

Silma torkas aga krahv Bonit kehastanud tenor Urmas Põldma, kes andis koomilist rolli väga edukalt edasi. Dändilikkus, grimmist tingitud rõhutatud silmad, geeliga silutud juuksed, kerge vunts, liigsel raputamisel ohtlikuks muutuv rändav neer ja mõni vaimukas repliik moodustasid koosluse, mis nii mõnelgi korral saalisolijad turtsatama pani. 2010. aasta esietendusel Achilleuse kõõlust vigastanud Põldma on aga nähtavasti taas tippvormis, sest kepsles laval kui noor talleke – isegi kabareetantsijate jalad ei tõusnud nii kõrgele kui tema oma.

Veidi väiksemaid rolle täitsid samuti kuulsad nimed. Esimeses ja kolmandas vaatuses laval trooninud Feri osa võttis enda peale bariton Jassi Zahharov, kelle sügav ja kõlav hääl kaikus üle terve saali. Vürst von und zu Lippert-Weylersheimiks oli Tõnu Kilgas, kes lõbustas publikumi luuretegevuse käigus seinal rippuva põdrapea taha peitu pugemisega. Kuigi tal oli tagasihoidlik vokaalne roll ja pigem koomilised lühirepliigid, ei saa öelda, et ta halvasti esinenud oleks.

Osatäitjateks olid ka Riina Airenne Anhiltena, Jaak Jõekallas parun Eugen von Rohnsdorffina, Allan Kress ülemkelner Miksana, Aare Kodasma saatusliku lepingu sõlmija notar Kishina ning Richard Vaughan Rowlands USA suursaadiku MacGrave’ina. Samuti keerutasid Orpheumi tantsijatena jalga Ksenia Bespalova, Kati Jaanimäe, Kaire Kasetalu, Greete Kivisild, Sanna Kondas, Kädi Kosenkranius, Seili Loorits-Kämbre, Svetlana Pavlova, Airi Sepp ja Urve-Ly Voogand. Varieteesaali koristajaid kehastasid Karin Andrekson, Lydia Roos ja Kristina Under ning laval viiuldasid Anu Laas, Liliana Tamm-Maaten ja Henno Soode. Tegelasi oli ka Rahvusooper Estonia koorist ja Eesti Rahvusballetist.

Viimati nimetatust pärinevad arvatavasti ka noormehed, kes esitasid kahes vaatuses Hellar Bergmanni koreograafiaga kaklusstseene. Viimistletud virutamised ja mööda äigamised jäid meelde oma satiirilisusega, kuigi esimeses vaatuses oli tegelaste rohkuse tõttu võitluse kulgu keeruline jälgida.

Operett ei koosne aga ainult lavalisest tegevusest. Oluline roll on ka muusikal. On loomulik, et Ungarist pärit Imre Kálmán põimib oma teosesse ka traditsioonilisi tempokaid rahvaviise, mida seal kohati ka kõlas. Kajama jäid viisijupid nagu „Jah, ilma naisteta on kurb maailm“ ja „Need neiud kabarees…“. Üldiselt toetas Lauri Sirbi dirigeeritud orkester lauljaid, iseseisvaid instrumentaalpalasid oli vähe. Seetõttu ei taibanud tähelepanu pöörata pillimängijate oskustele. Helilisele poolele pühendumiseks tuleks Kálmáni loodut vast kuulata lavalist liikumist ja sündmustikku jälgimata.

Oma roll on lavastuse juures ka dekoratsioonidel ja kostüümidel. Kujundus oli tagasihoidlik: iga vaatuse ajal oli laval erinev sein, mis esindas varieteeteatrit, ballisaali või hotelli. Rekvisiitidena kasutati laudu, tooleid ja diivaneid. Kostüümid see-eest olid suurejoonelised. Kui meesosatäitjad kandsid stiilseid mustvalgeid frakke-veste või vormiriietust, siis naised, eriti peategelane Silva, olid riietatud kulda ja karda ning kaunistatud pärlite, sulgede ja peakatetega. Eristusid avastseeni kostüümid, mis pärinevad 1995. aasta lavastusest.

Etenduse taga peitub alati suurem meeskond, kui laval näha on. Seekord aitasid „Silva“ publikuni tuua lisaks Mart Sanderile ka tema assistent Silva Valdt, etenduse juht Rein Lepnurm, lavameister Andres Merelaine, heli- ja valguspuldi operaatorid Kalev Timuska ja Anton Kulagin, näitejuht Helgi Sallo ning koreograafid Marina Kesler ja Hellar Bergmann.

Lõputult ei saa üht teost ülistada ning Kuressaare Spordikeskuses etendunud „Silva“ juures on mõningaid norimiskohti, mida ma esialgu kartsingi. Nimelt ei ole pallimängusaali akustika ikkagi teatrisaali oma, mistõttu ei olnud ei laul ega muusika õige kõlaga. Paljud repliigid ei kostnud lauljate pingutustest hoolimata arusaadavalt. Puudusid ka tiitrid, mis tavaliselt pea kohal jooksevad ja öeldut mõista aitavad. Üleüldine helipilt oli liiga vaikne, sest mikrofone ei kasutatud. Kontserdil käimise üks mõnudest ongi see, et saab tunnetada, kuidas muusika kuulajast läbi voogab. Tol korral jäi sellest vajaka.

Kolm ja pool tundi kestnud operett oli sellegipoolest heaks võimaluseks Saaremaa koolide õpilastele „raskemaid“ žanre tutvustada, sest ei ole oma meelelahutusliku ülesehituse poolest nii raskeks väljakutseks kui klassikaline ooper. Kindlasti pakkus „Silva“ rahuldust ka neile, kes janunevad millegi keerulisema kui kammerkontserdi järele. Ning ehk tekitas taoline empiiria soovi külastada ka Rahvusooper Estonia kollektiivi nende põlises pesapaigas Tallinnas, kus on uhkem saal, parem akustika ning sellest tulenevalt ka võimsam kogemus.

Kommenteeri