Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus? Veega pestud tõde.

Kai-Melli Kapten, 11 a. 06.03.2013 0

On olemas üks linn, mis kannab nime Kreiot. See on väga imelik linn. Seal elavad ainult rikkad inimesed. Kõige vaesemal inimesel on seal 12,6 miljonit. Sellel linnal on aga ka üks reegel – vaesed sinna minna ei tohi. No seda ma öelda ei oska, miks ei või, aga niipalju ma tean, et eks igal linnal on oma saladused. Noh olemas on ka selline linn nagu Retjo. Seal ei ole ühtegi inimest, kes oleks väga rikas. Kõik inimesed, kes seal elavad, on keskmiselt rikkad.  Kõige rikkamal inimesel on seal pangas vaid 300 000 eurot. Seal on ka oma reegel – liiga  rikkad ja vaesed sinna tulla ei tohi. Aga kas te teate, et olemas on veel üks linn nimega Sorat. Noh seal on kohe päris vaesed. Kõige rikkam on seal inimene, kel on pangas vaid 300 eurot ja sedagi palgapäeval. Neil on ka kuldreegel: keskmised ja rikkad sinna tulla ei tohi. Sellised linnad siis.

Elasid kord kolmikutest vennad: Siim, Robin ja Kris. Nad olid 20aastased noormehed. Poiste vanemad surid autoõnnetuses. Kuna vanemad olid olnud hiiglama rikkad, olid vanemad lastele ostnud need linnad. Iga poiss sai testamendiga ühe linna. Linnad jaotati ära algustähtede järgi. Siim sai Sorati, Robin Retjo ja Kris Kreioti. Kõik läksid oma linnu vaatama.

Kuna poistele meeldisid linnad väga, jäid nad kohe neisse elama.

Oli juba aastaid möödunud, poistel oli oma elu.

Kõige rikkamas linnas istusid kõik oma rahahunnikute otsas ja keegi ei suhelnud kellegagi, kuna oli hirm, et keegi tuleb kulda röövima. Isegi linna omanik Siim istus lihtsalt rahahunniku peal ja lehvitas sealt oma linna inimestele.

Robini Retjo linn, no seal oli inimesi, kes küll käisid tööl, aga hinges oli mure oma raha pärast. Soov oli saada rikkamaks ja rikkamaks ja rikkamaks, et võiks kolida rikaste linna.

Krisi Kreioti linnas aitasid inimesed üksteist, mitte keegi ei istunud lihtsalt toas, polnud ju, mida valvata. Küll aga tuli üksteist aidata, et leib laual oleks. Kui osad käisid põllul tööl, siis teised valvasid nende lapsi ja tegid kõigile söögi valmis. Hoolimata, et neil raha polnud, oli neil üksteisest rõõmu. Puhkepäevadel tantsisid kõik koos linnapeaga mäe otsa ehitatud ühises puhkemajas.

Ühel augustiööl sadas jubedalt vihma, mitte midagi polnud näha. Lombid kasvasid üle muru, järvevesi tõusis, vesi tungis ustest sisse. Seda võis nimetada üleujutuseks. Kui üleujutus oli kestnud juba ka terve päeva, hakkas vesi kaduma.

Kahjud olid suured. Kõige suurem kahju oli muidugi rikastel, neil läks paberraha ju veevooluga kaasa ja keegi ei suutnud oma kullahunnikute otsast lahkuda, keegi kedagi ei aidanud. Enamus inimesi oli hukkunud oma kuldsetel vooditel.

Keskmises linnas läksid ka rahad veega kaasa paljudel, aga mõned olid targemad ja aitasid üksteist. Koos päästeti osa linna rahvast, oma raha kanti kokku ja selle otsas kükitades pääseti vee käest, kuid selle kullamäe otsa võisid tulla vaid need, kes sinna kulda tõid. Neid ei olnud väga palju.

Kõige vaesemas linnas hakkasid kõik elanikud kohe kõiki aitama. Neil ei olnud raha, mille pärast muretseda, kõige kallim oli pere ja inimesed. Naabrid äratati üles ja ühiselt jõuti oma puhkemajja, kus oli süüa ja peavarju. Kedagi ei jäetud maha.

Vaesed tööinimesed kasutasid ära maa niiskust ja külvasid ruttu põldudele uue vilja, peagi oli neil rohkelt süüa, mida ka naaberlinnadele müüa. Vaesusest sai peagi vaid mälestus, kuid inimesed hoidsid ikka kokku.

Alati ei olegi kõige tähtsam raha, vaid sõbrad ja koostöö ning suhtlemine ja see on rikkus, mida vesi ei võta.

 

Kommenteeri