Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Lennart Leedu, 14 a. 06.03.2013 0

Kui inimene tahab olla keegi teine,kadestab kellegi teise elu või tahab muul põhjusel olla kellegi teise asemel, siis peab tal selleks olema väga mõjuv põhjus. Tavaliselt ei näe inimesed enda sees lihtsalt positiivseid külgi. Etenduses „Prints ja Kerjus“ pani mind mõtlema üks huvitav küsimus: Miks siis ei näe inimesed enda sees kadestusväärseid ja häid omadusi? Ilmselt on see sellepärast et püütakse liialt olla, käituda, riietuda, rääkida või lihtsalt jäljendada teisi. Inimesed ei julge olla omapärased. Igal ühel peaks olema enda stiil, enda kiiksud ja kääksud, enda isiksus. Tegelikult ju ongi, kuigi see ei pruugi väjla paista. Iga inimene ometigi on erinev. Isegi gangsterid võivad karta ämblikke, kuigi esmapilgul tunduvad nad julged, suured ja tugevad. See, kes paistab arg, võib hädaolukorras käituda nagu tõeline superman.

Prahihoovist kuningakotta sattumine oli õnn ja õnnetus ühe korraga. Kerjuse vaatenurgast oli see pigem õnn ja printsi vaatenurgast pigem õnnetus. Kerjus sai ju õudusunenäost pilvedesse aga prints pidi esimest korda päris eluga silmitsi seisma. Enda elu peab elama nii hästi, et sa ei taha seda kellegi omaga ära vahetada. Elu raskustega peab võitlema, olgu selleks siis nälg ja rahapuudus või igavus ja üksluisus. Ei tohi minna kergema vastupanu teed. Sellest tuleb pigem pahandusi ja jama, kui rõõmu ja õnne. Prints oleks võinud oma elu muul viisil põnevamaks teha – näiteks minna matkama, korraldada üritusi jms. Kerjusel oli aga raskem elu – ta oli vaene ja ilma korraliku elukohata. Tal ei olnud selliseid võimalusi nagu printsil. Printsil oli raha, au ja kuulsus. Kuigi ka kerjuse elu polnud lootusetu – ta oleks võinud otsida tööd ja juhukohtadega raha teenida. Ega õnn ei kuku kunagi lihtsalt niisama sülle. Võimalused on alati olemas.

Minu eriliseks lemmikkohaks etenduses oli see, kui prints enda lõbustamiseks riigipitsati ära peitis. See oli koht, kus mõnuga naeru sai lagistada.

Lemmiktegelaseks selles etenduses oli prints. Hoolimata oma ärahellitatud iseloomust ja olemusest oli ta vapper ja säilitas oma uhkuse. Hea et ta seal“Päris maailmas“ üldse ellu jäi. See on ju ime, kui inimene, kes pole varem üksinda linnaski käinud, peaaegu puhtalt sellise seikluse läbi elab.

Üheks toredaks tegelaseks, kes mulle silma jäi oli Miles Hendon, kes oli väga silmapaistev. Silmapaistev just sellepoolest, et etenduse paljude tegelaste seast paistis ta välja oma elu kindla põhimõttega. Iga kord kui oli tema kord laulda, siis laulis ta ikka ette: „Miles Hendon mu nimi…“jne. Tal oli kindel eesmärk, kuhu ta tahab oma eluga liikuda. Ka temal oli seljataga raske elu, kuid tema ei tahtnud seda kellegi teise omaga ära vahetada. Ta ei läinud kergema vastupanu teed nagu Tom Canty ja prints Edward Tudor. Ta võitles. Ta ei andnud kunagi alla, kuna ta teadis et elu ongi raske.

Kerjuspoiss oli hoolimata oma halbadest elutingimustest siiski õnnelik. Ta oli tohutult optimistlik. Seevastu prints,kellel oli olemas kõik mida hing ihkas oli seest õnnetu. Väga õnnetu.

Nii et kui kellelgi peaks tekkima himu oma elu kellegi teise omaga ära vahetada siis soovitan soojalt: Ela oma elu nii, et teised seda kadestaksid.

 

Kommenteeri