Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Mari-Liis Korkus, 16 a. 06.03.2013 0

Helesinine unistus

läbi roosade prillide

on suhteliselt lilla.

 

Ying ja yang, must ja valge, hea ja halb – sõnapaare, kirjeldamaks vastandeid, võib loetleda lõpmatuseni. Vastandid täiendavad teineteist, luues neutraalsuse. Just nagu matemaatikas, füüsikas ja keemias sai õpitud, et + ja – teevad kokku 0. Päriselus kehtib sama põhimõte, et maailmas kehtiks tasakaal, peab olema nii vaeseid kui ka rikkaid. Mis juhtuks aga, kui need kaks inimtüüpi vahetaksid omavahel kohad.

Sellist situatsiooni võiks lugeda välja Ameerika kirjaniku Mark Twaini romaanist „Prints ja kerjus“. Esialgselt oli tegemist kirjatööga, mis Twaini-aegses ühiskonnas oli vastuvõetamatu, ent tänapäeval on tegemist pigem aktuaalset probleemi käsitleva ainestikuga. Iga päev igatsevad inimesed taga paremat elu. Arvatakse, et praeguse elu vastand ongi see ideaal. Eriti just finantsaspekti poole pealt. Kas pole mitte tõsi, et Eestis tekitab korduvalt peavalu küsimus, millal määratakse kõigile õiglane palk, millest võiks elatuda.

Vaataks nüüd lähemalt eelpool nimetatud probleemi. Rohkesti võib lugeda välja ümbruskonnast – internetikommentaaridest, arvamusartiklitest, vestlustest – et ühiskonna kõrgem kiht, võtaks siia näitena mõne poliitikust Riigikogu liikme, saab palju suuremat palka kui keegi vaesem, näiteks mõni töötu. Palju räägitakse, kuidas poliitik käib puhkamas, oma käitumisega annab avalikult teada rahakoti paksusest, riigi majandusolukord aga halveneb ja vabad nurgad täituvad töötutega. Riigikogu liige tahab vabaneda ühiskonna survest, töötu unistab luksusest. Asendaks nüüd tegelasrollid nimedega – olgu poliitik Edward VI ja töötu Tom Canty.

Üldiselt kõlab kahe vastandi omavaheline rollide vahetamine utoopiliselt, puudub midagi ühist. Mark Twain oli aga selle ühisosa loonud mõtlemise käigus, tehes printsi ja kerjuse peaaegu et identseteks kaksikuteks. Huvitav oli lugeda, kuidas kumbki kohanes uute elutingimustega. Tom Canty oli elu kuningakojas kujutanud palju lihtsamalt kui tegelikkuses oli. Temal puudus ettekujutlus kui suurt võimu võib mängida tema sõna. Edward oli just arvanud, et prahihoov kujutab endast lõputuid mänge, lusti ja palju muud taolist. Vastupidiselt oli ta saanud tunda omal nahal, mis tähendab olla vaene. Kõik polnud nii nagu arvati.

Oma teoses Mark Twain justkui jagas õpetussõnu: v ä ä r t u s t a  s e d a, m i s  s u l  o n. Tom oli pidevalt fantaseerinud ennast printsina, tema unistused olid absoluutsed vastandid reaalsusele. Ometigi, kui jõudis kätte hetk, et sai mekkida imetlusväärse printsi elu, jõudis Tomile kohale, et pigem elagu ta räbalais riietes olematutes elutingimustes kui vaevelgu süümepiinades valede pärast. Just kriitilistel momentide, hakatakse mõtlema, kuivõrd hea elu neil on. Hakatakse olemasolemat väärtustama. Isegi varandus ei mõjutaks sellist seisundit.

Inimesed teevad valeraha, kuid palju sagedamini teeb raha valeinimesi.“ Raha on võimas relv, mis manipuleerib meie mõistust. Ent tuleb teha nii, et ainsad, kes võivad omada sellist suurt võimu, oleme me ise. Kusagil pole üles kirjutatud, kes on vaene ja kes on rikas. Selle paneme paika meie, selle paneb paika ühiskond. Mitmekesi koos hõigates jõuab sõna kuuldavale palju kaugemale kui üksinda hõigates. Just niimoodi kujuneb ühiskonna arusaam asjadest. Just nii otsustatakse, kes on prints ja kerjus.

Sulgedes raamatu kaaned, pani mõtlema mind küsimus – mis oleks olnud, kui kogu see „segasummasuvila“ oleks päriselt juhtunud? Minu silmis oleks see kujundanud ümber kogu tolleaegse ühiskonna arvamuse sotsiaasete staatuste suhtes. Kuigi loo lõpus said kõik teada peategelaste rollide vahetumisest, sai Tom Canty vaatamata sellele rahva poolt igavese au. Lugu tõestas, et inimese võimekus ja intelligentsus ei sõltu sugugi tema varandusest.

Situatsioon oleks võinud ka tekitada lahkarvamusi Edwardi võimekuse suhtes olla hea valitseja. Tolleaegne ühiskond oli allutatud niivõrd karmide reeglite alla, et igasugune pettus võis lõppeda surmanuhtlusega, Edwardi puhul troonilt kukutamisega. Ilmselt mingil määral oleks muutunud ka Inglismaa ajalugu, võibolla oleks monarhia tänaseks kukutatud. Kui kuningriik oleks isegi säilinud, võis juhtuda ka nii, et Edward VI jääks viimaseks Tudorite dünastia esindajaks. Õnneks või kahjuks midagi taolist pole juhtunud, Mark Twaini romaan oli kõigest fiktsioon.

Mis tahes inimene ka ei unistaks, utoopia jääb ikka utoopiaks. Tuleb klammerduda reaalsuse külge. Twaini „Prints ja kerjus“ pani mõtlema, kas ikka mateeria on kõige tähtsam elus. Ei tohiks mõelda, mida sul pole, vaid väärtustada seda, mis sul on. Elu, mida me elame on nagu auklik tee, kuid see on parim, mis meil olla võib. Tuleb need augud vaid täita. „Vahel võib olla õnn see, kui Sa ei saavuta seda, mida ihaldasid.

 

Kommenteeri