Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Britten Kerb, 17 a. 06.03.2013 0

Homo hominis lupus est. See on Vana-Rooma komöödiakirjaniku Plautuse kuulus lause, mis tähendab, et inimene on inimesele hunt. Hunt on murdja – ta on valmis tapma, et eluks vajalikku toitu saada ning ehk ka oma võimu näidata. Soovile võimukas olla vihjab ka A.H.Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ kolmandas osas, kus ta ütleb: „Inimene on nagu neljajalgnegi: tema tahab teisest üle olla.“ Ehk on see Tammsaare arusaam Plautuse mõttest, kuid üks on kindel: võim, rikkus ja soov mitte elada viletsuses, on unistused, mis inimsoole sisse kodeeritud on.

Mark Twaini romaanis „Prints ja kerjus“ on üks peategelastest Tom Canty – vaeses peres elanud agulipoiss, kes terve lapsepõlve on unistanud paremast elust. Laste heaolu on ka Eestis suur probleem, sest iga neljas laps meie riigis elab vaesuses või vaesusriskis. Ühtekokku on neid lapsi pisut üle 60 000 – neist saaks moodustada terve linna, mis oleks rahvaarvult sama suur kui Pärnu ning ainult pisut väiksem kui Narva. Selline laps oli ka Tom, kelle vanematel polnud raha elementaarsete eluks vajalike asjade jaoks ning kelle elu unistus oli näha kuningalossi ja printsi. Imekombel juhtuski nii, et ühel päeval avastas Tom Canty end tõelise printsi asemel kuningakojas ning tema elu oli päeva pealt drastiliselt muutunud.

Hea, kui elus toimuvad muudatused. Tomi elu oli varem olnud kui õudusunenägu, aga troonil olles polnud tal enam pealtnäha millestki puudust. Tema eest tehti kõik ära, tema sõna oli seadus ning uuele printsile ei vaieldud iial vastu. Kui varem oli Tom näljas, siis nüüd tundis ta end lausa halvasti, kui ta taas pidi läbima kadalipu, mis kujutas endast õhtusööki. Aja jooksul harjub inimene aga kõigega, ka taevast sülle sadanud rikkuse ja võimuga. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks. Tegelikult teeb, sest see pakub võimalusi, valikuid. Ilma rahata ei saa inimene paljusid asju teha, kuid rahaga on tal vähemalt võimalus neid samu ettevõtmisi mitte teha, kui tal selline soov on. Mida aeg edasi, seda enam Tom uut elu nautima hakkas, kuid õnn, mis põhineb rahal, asjadel, kõigel materiaalsel, on ebakindel vundament. Oma õnne ei saa rajada asjadele – neid on liiga lihtne ära võtta.

Mida aga inimeselt iial ära võtta ei saa on emotsioonid ja elamused. Tomi jaoks oli suurim õnn ja unistuste täitumine teadmine, et ta saab olla tema ise. Kuningakojas pole ühtki hinge, kes printsi alandaks ja kiusaks nagu seda tegi Tomi isa. Erinevalt tänaval kerjamisest ja teistest sõltumisest, sai uus prints nüüd oma elus midagi muuta, saavutada. Kuna poiss oli terve oma elu põhimõtteliselt tänaval veetnud, siis vaatas ta elu hoopis teise pilguga. Uus prints leidis õnne julguses muuta asju, mida peab muutma. Ta kohendas ebainimlikult rangeid seadusi, oli nuhtlemise vastane ja igas tema otsuses oli näha kaastunnet nõrgemate vastu. Sel moel heategemine tegi õnnelikuks nii printsi, kui ka inimesed, kelle ta enda troonil olemise ajal päästa sai.

Kuigi Tom Canty elu muutus printsiks saamisel täielikult ning ehk pisut liiga järsult, siis jäävad sellest muudatusest meelde vaid positiivsed mõtted. Võiks ju arvata, et uus prints tundis end uues kohas võõrkehana ning ta ei suutnud seal olemist nautida, kuid vaevalt see tegelikult nii oli. Kui inimene on terve elu pidanud kannatama ja vaesuses virelema, siis ei saa sellisest võimalusest nagu Tomile osaks langes, ära öelda. Ainus, kes selle segaduse käigus kannatas oli tegelikult tõeline prints, kuid ka tema õppis linnatänavatel palju ja kasvas selle võrra sisemiselt.

„Printsi ja kerjuse“ üks peategelane, Tom Canty oli kui karjast välja tõugatud erakhunt. Elus püsimiseks pidi ta kurja vaeva nägema ning igapäevaselt isa kepihoope taluma. Seetõttu olid poisi väärtushinnangud juba väga noorena paigas ning päeval, mil ta kerjusestaatusest lahti sai, oli ta peaaegu kohe suurepärane inimene riiki juhtima ning tähtsatele küsimustele vastama. Ehk oligi ta kogu oma varasema elu mitmel moel vastuseid otsinud – tänaval kerjates, kodus vitsahoope taludes, kuid samas ema hoolivust tundes. Nii oli Tom uskuma hakanud, et on ainult üks vastus, moraalne vastus. Kõiki meie tegusid tuleb mõõta moraali terminites. Seda ta troonil ka tegi.

 

Kommenteeri