Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Anna-Maria Uulma, 18 a. 06.03.2013 0

Kindlasti mõtleb enamik indiviide tänapäeval, et igaüks peaks jääma nii-öelda ´´oma liistude juurde.“ Inimene peab jääma selleks, kelleks ta on loodud. Tihti teeme ühelt trepiastmelt teisele hüppajaid mahagi. Samas ei näe me seda, et selliste hüpete tegemine on pigem hariv ning muudab meie silmaringi suuremaks.

Kui Tom Prahihoovi sündis, siis ei arvanud ta, et peab hakkama oma isale joomise jaoks raha koguma. Samas ei arvanud ka prints, et tema elu saab olema vaid pideva järelvalve all ja ilma teiste mängukaaslasteta. Suuremaks saades hakkas Tom igatsema elu, kus tal oleks piisavalt süüa ja soe ning hoolitsev kodu. Prints aga leidis, et elu väärtus on see, kui sulle on antud õigus olla vaba. Mõlemad poisid ihkasid midagi, mida neil polnud ja tundsid, et nende eluga võrreldes on mujal parem.

Tomi elu keerles tänavatel raha korjates ning heast elust unistades. Ta polnud rumal poiss ning õppis ka preestri juures kirjutamist, lugemist ja ladina keeltki. Tema elust oli aga puudu soe kodu ja vanemate armastus. Kui Tom kas ilma rahata või liiga väikse summaga koju läks, võis poiss kindel olla, et saab taas vanaemalt või isalt peksa. Tomi igapäevaelu kulgeski  tänaval raha paludes ja unistused olid need, mis leevendasid argivalu.

Ühel hetkel möödus aga poiss kuningahoovist ning nägi seal printsi. Valvurid teda sisse ei lasknud, kuis teda nägi prints ise, kes ta viivitamatult lossi külla kutsus. Prints kurtis Tomile oma liigset järelevalve alla olevat elu ja talle näis, et Tomi elu on vaba ja õnnelik. Seega otsustasid poisid kohad vahetada.

Algul oli prints õnnelik, kuid kui ta väravast välja minnes valvurilt jalaga hoobi sai, siis tema mõtlemine muutus. Veel enam kui Edward Tomi koju jõudis ja seal peksa sai, oli tema mõtlemine täiesti muutunud. Prints, kes on oma rahva valitseja, tundis nüüd omal nahal,  milline elu võib olla ühel väikesel kerjuspoisil. Kuid kas see kõik oli õnn või õnnetus?  Edwardi sattumine lihtellu oli tema jaoks praktiline kogemus. Ta nägi, millist elu elab vaene rahvas ning peale seda hakkas tema süda valutama ja tal tekkis soov nende elu paremaks muuta.  Nii ta tegigi. Kui prints oma kuningakotta tagasi jõudis, siis ei jätnud ta Tomi, vaid soovis ka tema unistused teoks teha. Ta võttis Tomi enda juurde ning nad koos hakkasid riiki juhtima. Seega kas õnne või õnnetus? Arvan, et kui valitseja kogeb oma lihtrahva probleeme, siis on see pigem õnn. Ainult nii saab ta aidata. Siit ka tähelepanek elust, et kui me ei lase oma kaaslastel midagi kogeda, siis ei saa ma ka neilt paluda, et nad meid mõistaksid.

Samas sattus Tom õukonda, kus tema arvates olid kõik inimesed õnnelikud ja tublid. Ka see oli pigem õnn. Ka tänapäeval mõistab lihtrahvas hukka enda valitsejaid (näiteks poliitkuid) . Meie jaoks paistab nende elu kerge ja ahvatlev, samas ei ole me seda ise kogenud. Tom sattuski ellu, mida ta igatses, kuid hiljem nägi, et see kõik pole päris see. Talle ei meeldinudki enam liigne hoolitsus ja ta sai aru, et ka printsi elu pole kerge. Seda saab mõista vaid läbi enda kogemuse.

Mõlema posis eluvahetus on pigem õnn ja arvan, et see on kaugel õnnetusest, sest ükski kogemus, olgu see kogemus siis halb või hea, pole õnnetus, vaid alati õpetlik ja rikastav, sest see harib meid. Ja õpetab maailma vaatama läbi teiste silmade.  Nii oligi ka printsi ja kerjusega.

 

Kommenteeri