Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Keily Tammaru, 18 a. 06.03.2013 0

Prahihoovist kuningakotta sattumine oli õnnetus. See oli õnnetus tulvil õnne! Kes meist ei oleks unistanud! Kahe vahva poisi unistused täitusid tänu kerjuse õnnetusele – et ta sattus juhtumisi kuningakotta, mistõttu prints jällegi tänavale. Need olid seiklused ja kogemused nii lastele kui ka kogu kuningriigile.

Et Tom, väike kerjus, juhtus printsi imetledes vastamisi seisma valvuritega, kes teda lüüa ihkasid, oli õnnetus. Et poisid maailma silmis vahetusse läksid, oli tilluke õnnetus. Prints unustas, et tal on kerjuse riided seljas ja tormas nõnda välja – samuti õnnetus. Seega ka kerjuse asumine prints Edwardi kohale oli õnnetus. Need olid õnnetuseraasud, mis viisid kummagi poisi „reisile“ „uude maailma“ ja põnevate seikluste radadele. Need olid õnnetused, mis venitasid kahe poisi, aga ka kogu rahva, silmaringi tunduvalt-tunduvalt laiemaks. Kui ka kummalegi poisile jäi mõni võike kriim või sinikas nahale – pulmadeks saab terveks – lõppes kõik õnnelikult. Nagu öeldakse, et igas halvas on kübeke head, sel puhul parajalt suur kübeke!

Ütleme, et Edward ja Tom ei oleks kunagi kohtunud, Tom poleks eal sattunud aukartust äratavalt uhkesse kuningakotta – veel kuningakski! – ega prints Prahihoovi. Tom oleks jäänud igavesti unistama idüllina näivast kuninglikust elust, ta ei oleks teada saanud, et sellega kaasnevad ka kohustused ning vastutus. Edward oleks jäänud unistama kerjusepoisi elust: lihtsais mugavais räbalais joosta teiste poistega, mängida, jões hullata, ilma et keegi noomiks-keelaks – kõike seda paljajalu! –; ta ei oleks eal mõistnud, mida tähendab vaese rahva tühi kõht, suuremate-tähtsamate suhtumine kerjusesse, võitlus ja valu. Mõlemad lapsed õppisid palju, mõlema lapse unistused täitusid. Nii juhtus küll õnnetusekeste läbi, kuid mis võiks olla ilusam kui kahe poisi suurimate unistuste täitumine!

Eks me kõik ole unistanud või vahel salamisi ihanud proovida-kogeda midagi, mida meil ei ole, aga kellelgi teisel on. Vahel suurde-suurde unistuste lumma uppudes võib unustada edemused, mis jällegi olemas on. Neid ei pane lihtsalt tähele või ei tule selle pealegi, et kõigil ei ole nii, sest nad on meil alati olemas olnud. Eks märgata alles siis, kui puudust tuntakse. Edwardi vastu polnud keegi kunagi kätt tõstnud, alles kerjuse rõivastuses see juhtus – nagu käiks kohtlemine riietega kaasas, nagu kuninglik siid-samet oleks kaitsev raudrüü. Kerjuspoiss peideti raudrüüsse ja kõik kohtlesid teda kui kõrgeausust. Ei peetud tõeks laste sõnu, ainult riietust. Hea küll, ma saan aru, et on raske uskuda kerjuse riietes poisikest, kes ütleb, et on prints, kuid ei usutud ka kerjus-printsi öeldut – ikka ainult seda, mis silmailu pakub, siidi-kulda-sametit. Tom nägi ja koges kuninglikku elu ehk lähemalt kui soovidagi julges. Samas leidus üht-teist, mis siiski ebamugavust tekitas: rahvarohkus ta ümber söögi ajal ja riietumisel. Nagu kerjus oli kord harjunud leppima vanemate peksu ning toidupalukese igatsusest valutava kõhuga, leppis Tom kiiresti ka liigse tähelepanu ja luksusega. Kuningapojal oli märksa raskem. Palju lihtsam on omaks võtta uut, mis ülearu on, kui lahti öelda hädavajalikust. Ausalt öelda, minagi ei suudaks taluda, et mu kõht lööb päevast päeva pilli ning mul ei ole turvalist kodu, kuhu minna.

Oh õnnetused, õnnetused, õnnetused – mis ei tapa, teeb tugevaks! Nagu olen rõhutanud, tõid need õnnetused kaasa palju head ja õnnelikku. Noor prints sattus vaese tänavarahva sekka kerjuse õnnetuse tõttu suruda nägu vastu väravat. Ma olen täiesti kindel, et pärast printsi elamusterohket kogemust Prahihoovis muutus lisaks temale ka kogu kuningriik kaks korda tugevamaks. Noor kuningas õppis tundma ka kõige armetumas olukorras vaevleva rahva elu, samuti sarnasest lihtsast vaatenurgast valitses mõnda aega kerjus-kuningas, purustades pitsatiga pähkleid. Valitsejad olid varemgi heatahtlikud, truud ja hoolivad oma rahva suhtes, hoolimata nii mõnestki uhkusest plahvatamisäärel paukuvast teenrist. Võis näha juba printsi heasoovlikkusest kerjust kaitsta ning küllagi kutsuda, et ta tuleb tegelikult heast perekonnast, tõeliselt hoolib rahvast, mis teeb ühe kuningapõlve veelgi tugevamaks. Seega tõusutee kahekordistumine toob kaasa tõeliselt suure hüppe edukuses, nagu kaks korda kaks on neli, aga neli korda neli juba kaheksa. Ehk just tänu sellele eduhüppele püsibki Inglismaa Kuningriik tänapäevani.

Prahihoovist kuningakotta – milline õnnetus! Vaid seetõttu, et kerjus surus hajameelselt oma tolmuse näokese vastu kullatud väravat. Peame tema õnnetuse eest aitäh ütlema, sest see seiklus peab meile kõigile eeskujuks olema, sest ammutatud kogemused on suur väärtus ja õnn.

 

Kommenteeri