Kirjandikonkurss: Prahihoovist kuningakotta – õnn või õnnetus?

Johanna Maria Randma, 11 a. 06.03.2013 0

Elu on täis muutusi ja üllatusi. Teinekord oled prahihoovis, teinekord kuningakojas ja siis jälle vastupidi. Usun, et ka prahihoovis võib end tunda kui kuninga kass ja kuningakojas nagu üleliigne.

Kooliga külastatud etendus pani mind mõtlema väga erinevatel teemadel ja seda just elades tänases Eestimaal. On täitsa selge, et täna elab Eestis kahte sorti inimesi: rikkad eestlased ja vaesed eestlased. Vaesed eestlased imetlevad rikkaid ja unistavad rikkusest, unustades kõik selle hea, mis neil juba olemas on. Olen endamisi arutanud, et kuidas siis saab olla nii, et erinevus rikaste ja vaeste vahel on nii suur. Kuidas on nii, et mõnedel peredel on suured võimalused ning nad saavad endale lubada nii kaugeid ja eksootilisi reise, kalleid autosid, riideid ning maju, teine osa aga vaid unistab kõigest sellest ning loodab vaikselt, et ehk ajad paranevad ning paremad võimalused tulevad ka neile.

Arvan, et vaesus ei saa juhtuda üleöö ning see ei ole alati inimese enda süü. Kõik saab alguse ju perekonnast ja keskkonnast, kuhu sa sündisid. Kui sinu saatuseks on veeta lapsepõlv lastekodus, kus su ümber ei ole hoolivat perekonda ning sa pigem võitled enda eest, kui koged teiste tuge, on raske edukast tulevikust unistada. Loomulikult juhtub imesid ning nendesse tuleb alati uskuda! Kui vaatan teinekord telekast saateid, kus minnakse appi paljulapselistele perekondadele, kes elavad maal väga rasketes tingimustes, siis olen mõelnud, et kas tõesti jätkub vanematel aega ja tahtmist tegeleda kõikide lastega. Tundub, et põhiliseks ülesandeks nendes peredes on kuidagi ellu jääda. Hästi kurb ja nukker tunne on mõelda, et paljudel lastel ei ole piisavalt riideid, süüa ja minu jaoks enesestmõistetavaid elamistingimusi. Paljud vaesemad inimesed, nagu näidendis Tomi kuri isa John Canty, kasutavad oma vähest raha alkoholi ostmiseks – ei teagi, kas siis see toob leevendust või on see harjumus nende enda lapsepõlvest. Kindlasti ei aita see aga nende perekondi, nende lapsi ja nende unistusi ellu viia.

Kindlasti näen mina olukorda enda nurga alt ning ma loodan, et sellistes peredes vähemalt hoolitakse ja ollakse üksteisele toeks. Teadmine, et sa oled oma vanemate ja õdede-vendade jaoks tähtis, annab tugevuse minna oma eluga edasi, unistada ning olla edukam kui sinu vanemad.

Tänapäeval on raha hästi oluline ning kui sul on raha hästi palju, siis öeldakse, et sa oled rikas. Kõik tahavad siis olla su sõbrad. Ma ise arvan, et minul on elus vedanud – mul on toredad vanemad, kes minust hoolivad ja me ei pea iga päev muretsema, kas meil on süüa või piisavalt riideid. Olen aru saanud, et raha annab hulgaliselt võimalusi, aga ei tee sind veel õnnelikuks! Õnnelikuks teevad sind ikkagi inimesed, kes on sinu ümber ja see, kuidas nad sinusse suhtuvad.

Mulle tundub, et osad rikkad inimesed annavad rahale aga siiski liiga suure tähenduse ning kaotavad reaalsustaju ja oma südame – nad arvavad, et elu ongi vaid selline nagu nende tutvusringkonnas. Tihtipeale ei märka nad enam abivajajaid ning ei tule selle pealegi, et annetada või ulatada abikäsi abi vajavatele inimestele või loomadele.

Lisaks erinevustele on vaeste ja rikaste vahel hulgaliselt sarnasusi. Loomulikult on mõlemad eelkõige inimesed, kellel on tihti probleeme tööl ning muresid haiguste ja sõpradega.

Etenduses olid kahe poisi -Tomi ja Edwardi erinevuseks nende materiaalsed võimalused, sarnasuseks aga tavalised igapäevased väärtused – suhted ja usaldus.

Etendused nagu „Prahihoovist kuningakotta-õnn või õnnetus?“, panevad meid mõtlema ja arutlema teemadel üle, mille peale me iga päev ei tule, kuid mis ometi on väga olulised – mis on rikkus, mis vaesus; mis on õnn või mis on õnnetus?  Kui me hoiame oma jalad kindlalt maa peal ning südame avatuna, leiame me alati ka keerulistes situatsioonides õige tee ja vastuse ning tunneme ennast hästi nii rikka kui ka vaesena, nii kuningakojas kui ka prahihoovis.

 

Kommenteeri