Kas väljapaistvast narrist piisab, et meelitada noori ooperisse?

Erki Andre Klemm, 8. klass 30.04.2019 0

Ooper on sajanditevanune muusikaline lavateos, mille algeid leidus juba vanakreeka tragöödiates. Alates ooperi algusaastatest on see olnud publiku seas populaarne,  kuid pole sugugi kindel, kas senine edu ka jätkub ning kas peatselt teatrisaali üldse vaatajaid jagub. Tänapäeva noortel on palju võimalusi oma vaba aja sisustamiseks ning ooperi külastamine ei ole kindlasti nende esimene valik.  Kas haarav süžee, tänapäevased eriefektid ning suurepärane näitlejatöö suudavad noored ooperisse tuua ning kujundada neist ajapikku püsiva ooperipubliku? Saan seda hinnata läbi enda esimese ooperikülastuse Estonia teatrisse, kus käisime vaatamas Giuseppe Verdi üht kuulsaimat teost „Rigolettot“, mis on loodud Victor Hugo draama „Kuningas lõbutseb“ põhjal.

Alustuseks tuleb öelda, et minu teadmised ooperist piirduvad televiisorist nähtud üksikute aariate ja duettidega ning sellega, mida koolis õppinud oleme. Mõte ooperikülastusest ei vaimustanud mind. Tundus hirmutav, et terve etendus kantakse ette lauldes ning seda veel itaalia keeles. Tegelikkuses see mind ei seganud ning laval toimuv oli  arusaadav, kuna abi sai subtiitritest ning kavalehel kirjas olnud libreto kokkuvõttest. Tegevus ise oli põnev ning kaasahaarav ja kuigi Verdi kirjutas selle ooperi üle saja aasta tagasi, võis toimuvas tõmmata paralleele tänapäevaga. Ooperit läbivateks teemadeks olid armastus ja armukadedus, valetamine ning valesti mõistmine, pahatahtlikkus ja seda kõike saatvad tagajärjed, hea ja kurja võitlus. Need tunded ja käitumisviisid on olemas ka meie praeguses ühiskonnas ning pole kuhugi kadunud.

Eriti hästi suutis oma karakteri välja tuua Rauno Elp, kes kehastas Itaalia hertsogkonna narri. Kojanarr Rigoletto ülesandeks oli õukonda lõbustada ning meeleolu üleva hoida, kuid sisemiselt tundus ta olevat kibestunud ning endas süngeid mõtteid kandev küürakas. Oma ainukesse tütresse suhtus ta ääretu armukadedusega, ta tahtis teda kaitsta  maailma pahede eest ja hoidis teda sisuliselt vangistatuna toas. Rigoletto peas liikusid kurjad mõttesähvatused, kui lapse süütus ohtu sattus, kuid liigse muretsemise tagajärjeks oli hoopis Gilda hukkumine. Lisaks oli etenduses meeldejäävaks tegelaseks mõrtsukas Sparafucile, keda mängis Priit Volmer. Palgamõrvar tundus saalisviibijale ohtliku ja hirmuäratava mehena, kes lubadustest niisama ei tagane. Etenduses oli veel teisigi põnevaid tegelasi, kes oma rollis hästi hakkama said, kuid veenvaima esitluse tegi minu arvates ülekaalukalt narr Rigoletto ja seda vaatamata sellele, et  tema käitumine ning olemus minu poolehoidu ei võitnud.

Ooperi puhul on väga olulisel kohal muusika. Verdi poolt loodud meloodia oli ilus, nauditav ning suutis edasi anda loo mõtet ning karakterite emotsioone. Kui oli juhtumas midagi halba või kui keegi jutustas oma sügavatest tunnetest, siis võis seda muusikas tunda. Samas harjumatult raske ning väsitav oli kuulata solistide esitusi. Vahel tundusid need etteasted väga pikad ning tüütud, eriti kui lauldes korrati jätkuvalt sama sõnumit. Mulle endale oleks meeldinud, kui keegi vahelduseks mõned sõnad rääkinud oleks ja võib-olla ongi see üks koht, mida võiks noore publiku köitmise nimel teha. Moderniseeritakse tänapäeval ju kõike. Kuigi vokaalne pool mulle endale ei istunud, tuleb tunnistada, et kõik näitlejad esinesid suurepäraselt. Ooperi mittetundjana näis mulle, et nii solistid kui  orkester toimisid omavahel hästi, kuigi vahel jäid näitlejate hääled orkestri varju. Kõige paremini ning veenvamalt kõlasid taaskord Rigoletto ja Sparafucile võimsad hääled.  Kindlasti olid ka naissolistide, eriti  tütar Gilda rolli täitnud Kristel Pärna, etteasted head, kuid nende poolt lauldavad kõrged noodid tundusid mulle vahel päris rasked kuulata.

Kuigi ma läksin etendusele eelarvamusega, et see saab olema minu jaoks tõsine katsumus, siis tegelikult polnud asi pooltki nii hull.  Kui võtta arvesse suurepärast näitlejate tööd, kaunist meloodiat, mille orkester professionaalselt ette kandis, ning põnevat lugu, mida publikule jutustada püüti, siis sain oma esimest ooperikülastusest kaasa häid emotsioone. Vaatamata sellele, et etendus ei suutnud mind veel ooperiusku pöörata, siis julgen kõigile esmakordselt ooperit külastavatele noortele julgustuseks kinnitada, et mõnikord on sellise etenduse vaatamine päris hea vaheldus.

Kommenteeri