Ilus ja valus „La Traviata“

Mirel Mesila, 8. klass 21.04.2014 0

„La Traviata“ on Giuseppe Verdi ooper, mille libreto põhineb Alexandre Dumas noorema romaanil „Kameeliadaam“. Ooper esietendus Rahvusooperis Estonia 19. detsembril 1997. Lavastas Neeme Kuningas ning lavakujunduse ja kostüümide autoriks on Anna Kontek. Peategelasi – Violettat, Alfredot ja Georges Germonti – mängisid 8.jaanuaril 2014 vastavalt Kristel Pärtna, Oliver Kuusik ja Rauno Elp.

„La Traviata“ on südamlik lugu noorest kurtisaanist Violettast, keda ümbritsevad kõrgseltskond ja külluslikud peod. Ühel peol kohtab ta oma salajast austajat Alfredot, kellesse neiu koheselt kiindub. Koos põgenetakse linnamelust maale elama. Nende õnnetuseks häirivad nende rahu nii rahamured, Alfredo isa kui ka Violetta raske haigus.

Minu jaoks jättis ooperi idee ja lugu natuke imala mulje, kuigi on tegu 19. sajandi ühe kõige ajastukohasema teosega. Tegelikkuses suutsid näitlejad sellest üle olla ja tulemuseks oli meeldejääv ooperielamus. Lauljad olid väga tasemel ja samal ajal usutavad oma rollides. Eriti meeldis mulle Violetta ja Georges Germonti osatäitjate vaheline kooskõla teises vaatuses, kus viimane oli tulnud oma tütre heaolu nimel paluma Violettat Alfredost loobuma. Minu jaoks mõjus sel hetkel kogu stseen – osatäitjatest lavakujunduseni – väga terviklikult. Samuti oli väga võimas peostseen, kus Alfredo solvab Violettat ja peokülalised selle peale pahameelt väljendavad. Taolisi hiilgehetki oli etenduses veel, kuid nende vahele jäävad osad nendega võistelda ei suutnud. Samas jäi aega tegevuse või sündmuste üle järelemõtlemiseks ja uuteks ettevalmistumiseks.  Lisaks suurepärasele näitlejatööle ja võimsatele lauluhäältele ei saa mainimata jätta ka graatsilisi baleriine, kes oma tantsuga kogu mu tähelepanu võitsid.

Etenduse lavakujunduse pool oli väga hästi ja ajastukohaselt kujundatud. Peeglitega ümbritsetud tegevuspaigad peostseenides muutsid kõik väga värvikirevaks ja visuaalselt suuremaks ning jätsid mulje luksuslikust peost – nagu see pidigi olema! Samuti oli kujundus kooskõlas muusikaga, mis tuli eriti esile näiteks kolmandas vaatuses, kus kogu tegevus toimub sureva Violetta magamistoas. Nii muusika kui ka dekoratsioonid muutsid selle hetke rahulikuks, kuid dramaatiliseks.

Muusika koha pealt oli tegu väga ilusa teosega, mis kohati tõi isegi kananaha ihule. Üks mu lemmikkohti oli kindlasti Violetta aaria 3. vaatuses ja sama vaatuse lõpus, kus kolm peategelast, Violetta teener ja teenijanna ning arst laulavad igaüks oma lugu, kuid teksti ja muusika kooskõla haakub väga hästi.

Ma mõistan täiesti, miks on tegu maailma ooperiklassika ja väga armastatud teosega. Ilus muusika, lummavad karakterid ja täpne 19. sajandi meeleolu tabamine. Vaatamata sellele olen arvamusel, et mõne aja pärast, veidi vanemana, mõistaksin paremini ja naudiksin rohken nähtud ooperit. Kuid vaieldamatult oli tegu kindlasti ühe viimase aja meeldejäävaima elamusega.

 

 

Kommenteeri