Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Mehis Saaber, 20 09.01.2015 0

„Symbiont(s)“ on modernne ühevaatuseline ballett, mis jaguneb ka väiksemateks osadeks.

Lavastust on keeruline kirjeldada, sest otsene lugu puudub. Arvan, et iga vaataja võib seda seostada millegagi omaenda elust või mujalt, näiteks aja ja ruumi suhtega, tehnoloogia arenguga või inimsuhetega. Viimase puhul võibki tuua näite koreograafiast, kus inimesed kõnnivad sirgelt nagu oma elurada ja lähevad järsku üle tantsule, mis väljendaks siis inimese elu ootamatuid sündmusi jne. Üksiktantsu üleminek kahekesi või kolmekesi tantsimisele kehastaks suhteid teistega ning partneri ootamatu lavale ilmumine ja lahkumine seda, kuidas mõned inimesed jäävad meie ellu ja kuidas mõned lahkuvad.

Lõpus on laval valgusjooned, mis moodustavad justkui rööpad. Selleks ajaks on terve koosseis korraga laval, mida võib võtta sümbolina inimeste kinnijäämisest elurööbaste vahele. Moderntantsu eripärased liigutused rühmas jätavad mulje, et inimesed on veidi hullunud. Päris lõpus on kuulda rongivile sarnast heli, mis rööpakujundit täiendab. Muidugi võib etendust võtta ka täpse tähenduseta tantsulise väljendusena.

Lavastuse koreograafia on väga omapärane ja plastiline, samuti kiire, mis paneb tantsijad proovile, kuna plastiliselt kiiresti muusikasse tantsida on keeruline. Siiski peamiselt klassikalisele balletile keskendunud teatritrupi tantsijatelt nõuab erilist pingutust lasta end vabaks ja unustada klassikalised liigutused, püsides sealjuures graatsilisena. Tantsijate sünkroonsus ja täpsus oli väga hea, duetid sujuvad. Sünkroonsust tuleb eriti välja tuua, sest muusika on raskesti loetav ja tantsijad sooritasid samaaegselt erinevaid liigutusi.

Muusika oli põnev, pigem mitmete elektrooniliste helide ja tekstide kokkumäng: asi, mida modernis palju kasutatakse, aga annab tantsule teise tunde kui tavaline muusika. Helis ja tekstis võib peidus olla sõnum, mis koreograafiat mõtestab ja ümber mõtestab. Dekoratsioonid puudusid, sest piisas valgusmängu toonidest. Valguse ja pimeduse mäng tekitas lavale otsekui udu: kiirete liigutuste puhul jäi mulje, nagu sulaksid tantsijad lava ja ümbrusega ühte või nagu oleksid nad valguskiired.

Kokku lõid koreograafia, muusika ja valgusefektid suhteliselt tumeda, aga huvitava läbielamise. „Symbiont(s)“ tekitab meditatiivse oleku, mis minu arvates ei ole mitte lihtsalt koreograafiliselt nauditav, vaid annab emotsionaalse ja psühholoogilise elamuse.

Mai Murdmaa lavastus „Petrushkast“ meeldis mulle isiklikult rohkem kui videost nähtud originaalversioon.
Murdmaa oli viinud süžee teise ajastusse ja lahendanud kõik harmooniliselt. Petrushka tegelaskuju oli väga tugev ja inimesena sümpaatsem kui algses lavastuses, kus Petrushka oli nukk. Sergei Upkin tõi jõuliselt esile Petrushka iseloomujooned, tundus entusiastlik ja kohati ka veidi totuke. Etenduse vältel oli näha tema iseloomu arengut, kuidas ta hakkas mõistma toimuvat ja oma vigu. Upkini esituses on näha Petrushka erakutunnet: et ta on välja jäetud, aga samas teiste poolt jälgitud.

Sisu seisneb lühidalt vastamata armastuses ja kaasinimeste kriitika käes kannatamises. Minu arvates on need teemad, mida enamik on vähemalt korra elus kogenud ja millega suudetakse samastuda. Süžee üleviimine tänapäeva ja inimeste sekka aitab vaatajal end tegelastes rohkem ära tunda.

Koreograafias ja lavastuse laadis oli aimata Murdmaa isikupära, kes kasutab väga palju vene tantsu liigutusi ja positsioone. „Petrushka“ on küll vene ballett, kuid kuna sündmused leidsid aset teises ajastus ja uues situatsioonis (balletitrupp), siis ei ole vene stiil tegelikult kohustuslik. Sellegipoolest on see kummardus loo päritolumaale. Kergesti jälgitav koreograafia tegi süžee hõlpsasti mõistetavaks, lisatud nukulikud liigutused sidusid etendust „Petrushka“ algse libretoga, trupi intriigid ja klatš olid aga huvitavalt väljendatud kana moodi liigutustega.

Dekoratsioonidki meenutasid Murdmaa tuttavat kätt: olid robustsed ja reljeefsed, võimaldasid sõnumi kohe välja lugeda. Näiteks suur nukk, kes Petrushkat kinni hoidis, silmad kardinal ja suur king, mis talle peale asetatakse, andsid teada, et tegelane piinleb, et teda surutakse maha, hoitakse kinni ja vaadatakse kogu aeg.
Balletiõhtu jättis mulle sügava mulje ja olen oma elamusega rahul. Usun, et need etendused annavad balletitrupile hea maine ning näitavad Estonia teatri mitmekesisust ja taset.

Kommenteeri