Esseekonkursi eripreemia: Ühes sammus on rohkem kui tuhandes sõnas

Johanna Muriel Sermat, 15 12.01.2015 0

Ma olen näinud ainult paari balletti ega tea palju ka tantsimisest, kuid mulle meeldib väga, kuidas tundeid muusika saatel kehakeeles väljendatakse. Tantsus on iga liigutus oluline: viies minutis võib peituda palju pikem lugu kui sõnalavastuse tunnis. Ma arvan, et see on imeline, kuidas inimesed suudavad oma keha muusikas liigutada, olla sünkroonis teiste kehadega. Tekib tunne, et kui liiga kõvasti hingad, läheb kõik katki, puruneb tuhandeks killuks ja võlumaailm kaob.

Wayne McGregori „Symbiont(s)“ köitis mind kahest vaadatud lühiballetist rohkem. Oli lummav, kuidas hämar valgus laskis näha tantsijate iga lihase liikumist ja mustad riided lubasid neil tumedasse tausta sulanduda. Need vähesed balletid, mida seni näinud olen, on olnud klassikalised. Sellest ei ole midagi, mulle meeldib klassika, aga huvitav oli näha midagi teistsugust. Tantsus jutustatu jättis vaatajale ruumi mõelda välja enda lugu, saada etendusest aru isemoodi. Tundus, nagu oleks iga tantsija osake süsteemist. Mõni neist oli süsteemis võõras ega käitunud nagu teised, kuid ajapikku kohanes temagi tingimustega ja hakkas toimima teistega kooskõlas. Rütmika ja tugevam muusika tiivustas osakesi: neil tuli süsteemis justkui mingit olulisemat rolli välja mängida või üritasid nad lahendada n ö errorit. Vahepeal osakesed vahetusid ja kui varem teistega sünkroonis liikunu hakkas uues mustris teisiti käituma, jättis see mulje, nagu oleks midagi tervikus valesti läinud, viga tekkinud.

Mai Murdmaa „Petruška“ rääkis ühiskonna heidikust, teiste naerualusest. Etenduse alguses ei teadnud ta nagu laps midagi sellest, et ta on teistsugune. Ta elas siiralt oma elu: oli õnnelik ning rõõmus. Ent kui tema üle naerdi ja ta esimest korda peeglisse vaatas, sattus ta ahastusse enda veidrusest. Pilgatu oli aga visa, ikka uuesti-uuesti üritades. Mitu korda tundus mulle, justkui oleks ta tahtnud öelda: „Vaadake mind! Mina oskan ka! Ma pole teist nii erinev, kui te arvate!“ Keegi aga ei kuulanud teda, kõik tegelesid iseendaga, naeratus näole kleebitud, Igaühel oli oma trajektoor, sellel teel, nendes rütmides polnud kohta teistsuguse jaoks. Kõik nägid vaid ennast ja nende veendunud eneseimetlus ei jätnud ruumi teistega arvestamisele.
Üksinda olles jätkas narritatu treenimist, vaheldusid masendushood ja harjutamistuhin, ta ei andnud alla, ta heitles ja võitles iseendaga. Petruškal oli õpetaja, kes kunagi polnud rahul tema saavutustega, sundis teda, piitsutas õrna ja tundlikku olevust valitud teelt hoopis kõrvale – ta käitus temaga nagu marionetiga. Võika ilmega meister tuli ja läks, kuidas tahtis, ega hoolinud Petruška soovidest ja unistustest.

Petruškale tegi hingevalu ka tema armastus või iidol – ilus tantsijanna, priimabaleriin, kes tantsis printsiks riietunud mehega. Petruška tahtis nii väga jõuda tasemele, kus saaks koos kaunitarist graatsiaga tantsida, kuid teda ei märgatud kunagi. Etenduse lõpus andis ta alla ja lasi endale peale astuda, leppis oma tõrjutusega, sest üksinda on väga raske maailmas midagi muuta. Isegi enda muutmiseks, täiustamiseks vajab igaüks kellegi mõistvat tuge.

Mulle ei meeldinud küll väga „Petruška“ kostüümid, aga lavakujundus oli suurepärane – see aitas mõista tantsuetenduse sisu ning oli omanäoline. Näiteks taustal olevad silmad sümboliseerisid minu meelest ükskõikseid pealtvaatajaid.

Sain sellel balletiõhtul unustamatu elamuse. Vaimustav oli näha, kuidas inimene suudab ainult oma kehaga nii palju väljendada.

Kommenteeri