Esseekonkursi töö: Ooperikuninga klassika versus kaasaegne pealtvaataja

Kirsi Mari Lepik 11.12.2013 0

Öeldakse, et kunst elab igavesti või vähemalt, et kunsti iga on pikk. Lavateoseid tuleb aina juurde, aga tihti osutuvad populaarsemaks juba vanad ning tuntud teosed. Olgu tegemist kas kujutava kunsti, muusika või tantsuga – kõige tähtsam on süžee ning kuidas see inimest mõjutab. Tänapäevasele publikule meeldimiseks peab süžee ning teostus olema eriti tasemel, sest julgen väita, et kaasaegne vaatajaskond on kriitilisem ning nõudlikum. Sellest tekibki küsimus – kuidas suudab üks rohkem kui poolteist sajandit vana ooper mõjuda nii sügavalt nüüdisaegsele publikule?

Õpilasena olin varem seoses koolitöödega oopereid kuulamas-vaatamas käinud küll ning oskasin arvata, millega tegu on. Ootused olid suhteliselt kõrged, sest juba ainuüksi itaalia keeles laulmine on äärmiselt kaunis ning kui sinna juurde liita veel ka lavaline tegevus, ei saa tulemus olla vähem kui meeldiv. Siiski suutis „Rigoletto“ mind väga positiivselt üllatada. Antud ettekande võlu seisnes minu jaoks kolmes aspektis. Esmalt selles, et tegemist polnud tavalise ooperi, vaid selle läbimänguga, teiseks ooperi sisus ja esituses ning viimaks selle muusikas.

Juba lapsest peale on suured ja vanad teatrid, maalid, skulptuurid, teosed äratanud minus väikesel viisil aukartust ja imetlust. Kõik kunstiga ning erinevate kunstiliikidega seonduv on tundunud kauge ning pimestavalt kaunina. Nüüd oli aga võimalus näha, kuidas ooperiteatris asjad tegelikult toimuvad ning ka läbimängu ei saa alati ühe jutiga ära teha. Selleks, et vaatajatele ooperist taoline kättesaamatult perfektne mulje jääks, tuleb proovides kõvasti vaeva näha, kõige pisikesemad detailid üle vaadata ning kõik laval toimuv ning sealt kui ka orkestriaugust kostuv täiuslikuks lihvida. Kuulsin, et mõned saalist küll nurisesid etenduse katkestuste pärast, kuid minu jaoks oli see kogemus omaette.

Põhjus, miks erinevad vanemad ooperid ning samuti „Rigoletto“ tänapäeval nii populaarsed on, seisneb selles, et nende sisu saab suuremal või vähemal määral samastada eluga tänapäeval. See on ka üks põhjus, miks inimesed ja eriti noored võiksid rohkem käia oopereid vaatamas – need on meelelahutuslikud, kuid samas õpetlikud ning neid saab (enamasti) reaalse eluga võrrelda. „Rigoletto“ süžee põhilised märksõnad võiksid olla: suured tunded, armastus, kadedus, eksimused, enesekesksus, rumalus, valelikkus, valesti mõistmine, kannatused, ahastus. Kõike seda leidub ka praegusel ajal ning kõik tunded on Verdi poolt muusikas imeilusalt edasi antud. Lavalise tegevuse poolelt arvan, et tundeid, mis antud ooperis eriti keskset rolli mängivad, oleks veelgi paremini saanud edasi anda. Seda saab hetkeolukorras küll vabandada sellega, et tegu oli läbimänguga. Rohkem oleks võinud tundeid välja näidata ooperi lõpuosas, kui Jassi Zaharovi poolt kehastatud Rigoletto avastab, et tema tütar on tapetud. Samas ooperi lõpus Rigoletto ning Gilda vaimu duett oli väga emotsionaalne ja usutav ning väga huvitavalt lahendatud.

Ooperi juures ei saa mingil juhul eraldi käsitlemata jätta muusikat. Kõige rohkem mõjusid antud ettekandes Rigoletto ja Gilda duetid. Tore oli ka äratundmisrõõm, kui esitusele tuli „La donna e mobile“, mis enamikule saalis viibijatele kas või televisiooni kaudu tuttav oli. Kadri Kipperi kehastatud Gilda oli üks paremini välja mängitud ning ka lauldud osi. Tema hääl oli väga selge, kõlas väga kaunilt, oli meeldiv kuulata ja sobis ideaalselt Gilda osasse. Verdi „Rigoletto“ muusika on aga niivõrd hästi kirjutatud, et seda võiks kuulata ka ilma lauluta, lihtsalt orkestripalana. „Rigoletto“ muusika annab juba üksi nii hästi edasi rohkeid emotsioone, et laul selle juures tundub boonusena.

Lisaks tuleks ära mainida ka see, kui raske tundub ühe ooperi lavastamine ning lavalise ja muusikalise osa kokkupanemine. Moodsa mõistega võiks selle kohta öelda, et ooper on nagu mitmekülgne multitasking. Osatäitjad peavad eelkõige edasi andma teksti ning esitama tehniliselt keerukaid laululisi osasid, täpselt nii nagu (antud juhul) Verdi need kirja pannud on. Lisaks peab osatäitja esitama lavalist tegevust, dirigenti jälgima, välja näitama emotsioone ning publikuga suhtlema. Dirigent peab juhatama orkestrit ja lauljaid ning jälgima täpse ajastuse tarvis ka laval toimuvat. Orkestriliikmed peavad mängima pille, samal ajal ka enda ümber toimuvat ja dirigenti jälgima. Rääkimata veel kõikidest teistest inimestest, kes ühe ooperi sünni ja lavale toomise taga seisavad.

See oli esimene Verdi ooper, mida ma näinud olen. „Rigoletto“ jättis väga hea mulje ning tekitas huvi ka teiste Verdi ooperite vastu. Helilooja hüüdnimi ooperikuningas tundub lubavat, et ka teised tema ooperid on vaatamist-kuulamist väärt. Seetõttu loodan, et edaspidi satun sagedamini ooperiteatrisse ning oskan järgnevaid oopereid vaadata juba veidi teistsuguse ja kogenenuma pilguga.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

 

Kommenteeri