Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Claudia Kastein, 17 09.01.2015 0

Käisin 19. novembril Estonia Rahvusballetis esseekonkursiga seoses vaatamas „Symbiont(s). Petruškat“. Olen ise vaatamas käinud alati vaid klassikalisi ballette, kuna need meeldivad mulle üldjuhul rohkem.

Esimene kord midagi teistsugust näha oli „Medea“ ballett, mis oli minu jaoks midagi väga erinevat ja huvitavat. „Medea“ jättis mulle sügava mulje pikaks ajaks ning isegi, kui ma praegu enam ei pruugi seda balletti mäletada, on selle emotsioon siiani väga värske. Siiski oli „Medea“ klassikalisem ballett kui „Symbiont(s). Petruška“, mis oli väga modernne.
„Symbiont(s)“ oli minu jaoks tõeline elamus. See oli midagi nii teistsugust, justkui kosmilist ning heas mõttes üks veidramatest etendustest, mida ma kunagi oma elus näinud olen. Valgustus, muusika, puuduvad lavadekoratsioonid, koreograafia ning kogu valitsev õhkkond ning tantsijate olek oli midagi sellist, mida mina varem pole näinud. Kõik need tegurid kokku olid lausa transsiviivad, unustasin täiesti ära, kus ma olen, kes ma olen ja mida ma siin teen. See ballett oli minu meelest midagi hämmastavat. Juba esimese balleriini koreograafia, lihased ja olek pani ahhetama. See ballett paneb inimest üksisilmi ainult seda vaatama ning sellest mõtlema. Korrakski ei tulnud hetke, kus oleksin igavusest kõrvale piilunud või omi mõtteid mõlgutanud.
Koreograafia tundus minu meelest äärmiselt kurnav ja füüsiliselt väga raske. Sellegipoolest tulid kõik minu meelest väga hästi toime. Olles ka ise tantsija ning tegelen ka ballettiga saan aru, kui raske see ballett tantsijatele endile võib olla. Tantsuoskus oli kõigil neil minu meelest täiesti hämmastav. Liigutuste voolujoonelisus ja ühelt liigutuselt teisele üle mineku sujuvus oli imepärane. Liigutused lausa voolasid, seda oli väga hea vaadata, samas oli iga liigutuse lõpus punktid paigas ning liigutused olid jäigad ja teravad, teisest küljest pehmed. Kõik liigutused olid täpsed ja paigas. Meeldis väga veel lavakujunduse lihtsus, tänu millele sai ainiti nautida tantsu ning pöörata võib olla tähelepanu asjadele, millele muidu ei pööraks, näiteks tuues tantsuoskuse spetsiifilisema jälgimise. Grupis koos esitatud tantsud olid minu meelest eriti hüpnootilised, väga võimsad ning andsid edasi väga hea efekti. Väga huvitavalt olid lahendatud duod ja triod laval. Tantsijad olid kõik väga tugevad. Kiidaks veel väga muusikavalikut, mis oli väga huvitav ning midagi väga teistsugust. Ainukese miinusena võiks välja tuua selle, et tihti puudus tantsijate vahel sünkroon ning minu meelest olid mõned liigutused tantsijate vahel väga erinevad.
„Petruška“ meeldis mulle samuti, kuna oli ka midagi erinevat klassikalisest balletist. See ei tekitanud minus niivõrd suuri emotsioone kui „Symbiot(s)“, kuna „Petruška“ oli justkui klassikaline ballett ja samas oli selles ka midagi modernset, kasvõi juba kostüümide vabam väljanägemine ning lavakujunduse- ja kaunistuste peaaegu puudumine. Kõige rohkem meeldis mulle selle balletti juures muusika, mis oli imekaunis, võimas ja suursugune. Tekitas tahtmise koju minna ja ka vabal ajal kuulata. Seda kuulates hakkasin unistama ja mõte hakkas rändama. Kuid väga suureks miinuseks oli see, et seda ei mänginud orkester, mis võttis pool võlust ära.
Süžee poolest jäi minule kohati veidi segaseks, veidraks ning seosetuks. Ka selle balletti puhul häiris üsna tihti see, et ei tantsitud sünkroonis, kuid jällegi oli tantsijate tantsuoskus väga tugev ja silmapaistev. Kohad, kui kõik tantsijaid oli palju ja kõik oli sünkroonis olid jällegi väga hea energiaga, imeilusad ja täitsid ka mind suurepärase tunde ning positiivse tujuga. Muusika ja koreograafia mõju kokku tekitas minus kuidagi väga vaba ja õnneliku tunde ning mõtlesin, et neid kohti, kui kõik tantsijad koos tantsisid, oleks võinud palju rohkem olla, siis oleksin ma seda balletti veel rohkem nautinud.
Minu meelest on väga tore, et sellist üritust korraldatakse ning noortele selline võimalus antakse ning selliseid asju võiks korraldada võimaluse korral tiheminigi. „Symbiont(s). Petruška“ oli midagi väga teistsugust ja justkui lühike väljapääs tavalisest, igapäevasest maailmast. Olen väga õnnelik ja tänulik, et sain neid näha ja sellest võimalusest osa saada. Tutvusin ka teistmoodi ballettiga, mis oli väga huvitav kogemus ning tekitas minus indu ka ise olla parem tantsija, rohkem pingutama ja kaugemale püüdlema.

Kommenteeri