Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Heli Parašin, 18 09.01.2015 0

Esimesed muljed teatrisaali astudes olid ootusärevus ja elevus. Jõudsin mõelda, et parteri kolmandas reas näeb tantsijate emotsioone ja jalgade tööd hoopis paremini, kui rõdult, kus me perega tavaliselt istume, kui Estonias ooperis või balletil käime; vahetada sõbraga paar sõna ja saal mattuski pimedusse. Tõele au andes polnud ma varem tänapäevase balletiga peaaegu üldse kokku puutunud, sestap ei teadnud, mida oodata, kuid mõlemad lühiballetid jätsid mulle oma mulje omapära ja erilisusega.

„Symbion(s)“’ köitis ennekõike vahetu ja tähelepanu koondava vormikeelega. Uskumatud jalalihased panid mind mõtlema the Killersi laulusõnadele: „Are we human or are we dancer?“. Tekkis kuri kahtlus, et kaks korraga justkui polekski võimalik: kuigi ka klassikalised balletid nagu „Pähklipureja“, „Luikede järv“ või „Bajadeer“ panevad tantsijate üleinimlikku vormi imetlema, tuli see erilise lavaatribuutika ja kirevate stseenideta enam esile. Vaheldusid kiire ja aeglane tempo, kuid liigutused jäid alati voolavaks, sujuvaks, paindlikuks, kontrollituks: tantsijad valitsesid oma keha sellise kadestamisväärse meisterlikkusega.
Lisaks avaldas muljet, mida kõike saab väljendada valguse ja varjuga ja milliseid emotsioone on võimalik muusikaga edasi anda – lühidalt, kui edukalt saab luua ahhetamapanev taustsüsteem pealtnäha lihtsate vahenditega. Nii valguse mäng kui ka muusika toetasid tantsu, kuid ei domineerinud selle üle, mis mulle väga meeldis, sest nii sain keskenduda igale üksikasjale just tantsijate endi liigutustes.

Detailidele tähelepanu pööramine iga sirutuse ja hüppe puhul tegid ka soolod äärmiselt põnevaks, kuid laval toimuvat jälgides pani mind mõtlema just koostöö olulisus sellises balletis. Kuigi see on ka mujal väga vajalik, on just abstraktsemas vormis eriti tähelepanuväärne, milliseid mustreid saab koos tantsides laval luua ja kui suur mõju võib olla soolotantsija ja grupi vastandamisel. Algul, kui oli tantsijaid oli mitmes plaanis, oli keeruline keskenduda, tekkis vastureaktsioon, tahtsin pilti enda jaoks korrastada; hiljem pakkus grupp tantsijaid, kes olid nii erinevad, kuid ometi moodustasid teatud mõttes terviku, äärmist naudingut. Kui ühtviisi suurepärase esitusega saavad hakkama nii solistid kui ka trupp, siis tekibki tõeline „sümbioos“.
Sama kehtib ka Mai Murdmaa „Petruška“ kohta: põnevaks muutsid nimitegelase ja trupi omavahelise suhestumise laval just vahelduvad mustrid. Äratõugatud ja teiste vahele kaduv, nö jalge alla jääv Petruška versus ülejäänud tantsijad šablooni järgi seatud sammude ja ainuõigeks kuulutatud stiiliga; üksikindiviid versus ühiskond ja selle komme normeerida, erinevust maha suruda või halvustada… Kõik see nõudis, et tähelepanu ei hajuks ja kutsus lõpplahendust ootama.
Väga meeldis mulle peegli kujund – see vangistas Petruška uuesti ja uuesti lõksu, kuid ometi läks ta sinna ise vabatahtlikult. See on väga sarnane ühetaolisust ja ühtseid ideaale ülistavale ühiskonnale, mis teeb meid vahel õnnetuks, kuid mille ettekirjutusi me siiski järgida püüame – neidsamu ideaale, mis meid alaväärsena tundma panevad, üritame sellegipoolest visalt saavutada. Peegel moonutas Petruškat ja näitas talle seda, mida ta üle kõige ihkas – priimabaleriini – ja seda, mida ta kartis – pilkavat poistekampa ja kadestatud esitantsijat. Ta oli kiusatud ja üksik, ei leidnud endale kohta, võõrandus ühiskonnast. Olgugi, et selline enesehävituslik tegevus tõi ainult muret, leian, et see on ka igapäevaelus aktuaalne.

Palju toredama äratundmishetke pakkus seevastu stseen, kus laval oli kolmik – Petruška, priimabaleriin ja esinumber ning ooperist tuttaval moel saatis igaüht neist tema soolo ajal omane helilõik. Nagu ooperis, olid ka siin orkestri partituurides tegelaste iseloomulikud osad selgesti eristavad ning see andis muusikalise taustmõtte: kohati osad ühtisid, kohati tekkis vastuolu. Petruška tummisem, tumedam ja mütsuvam toon erines märgatavalt võrreldes üksteisega kokku põimuvate ja harmooniliste, kuid ka peenutsevamate osadega, mis esindasid teist kaht tegelast.

Kuigi „Petruška“’le oli mul lihtsam kaasa mõelda, võlus mind lavaline liikumine kujundlikuma „Symbiont(s)“’i puhul rohkem ja nii ei oskagi ma öelda, kumba eelistan. Ühes olen aga kindel: võimalusel vaataksin mõlemat uuesti. Tänapäevast balletti pole kellelgi tarvis karta –vastupidi, see võib positiivselt üllatada!

Kommenteeri