Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Katriin Sein, 16 09.01.2015 0

Käisin Estonias vaatamas balletietendusi nimega “Symbiont(s)“ ja “Petruška“. Mõlemad olid omamoodi erinevad ja huvitavad, ehkki mulle meeldis “Symbiont(s)“ rohkem kui “Petruška“.

“Symbiont(s)’“ oli rohkem emotsioone näidatud ja see nn alternatiivne teema oli ka minule südamelähedane. Selles balletietenduses oli ka arusaadavamad käigud ehk läbiviimised kui teises. Kõik see muusika, koreograafia ja lavaline olek pani mind olukorda, kus ma ise seisan keset tühja ja musta värvi ruumi ning saan vabalt olla iseeneses. Valgusekujundus oli müstiline – see oli ulme nii minu kui ka minu klassiõdede jaoks. Iga baleriin kujundas välja erineva tantsutehnikat.

“Petruška“ jättis minus kesise mulje. Kahjuks ma ei saanud aru selle etenduse lahendusest kui ka sisust. Just sisu panebki mind balletti, teatrit ja tantsuetendusi vaatama. Minule on tähtis see, et ma saaks aru, mis laval toimub. “Petruška“ oli selline lastele mõeldud etendus, mis mulle eriti peale ei läinud. Peategelaseks oli kloun, sellest sain ilusti aru, aga sealt, mis juba edasi läks, ajas mul mõtted segamini. Kui ma saaksin ise teha “Petruška“ stenaariumi, siis teeksin selle põnevamaks ja arusaadavamaks. Võib-olla minul, kui muusikaline ja ulmekirjanduse huviline, on täiesti teistsugusem ettekujutus. Kindlasti on see tõsi, sest kõikidel inimestel on omad arvamused sellest etendusest.

Need kaks balletietendust panid mind enam uskuma, et ballett on väärt tunnustamist ja klassikaline tantsustiil. Ma jään oma seisukohaga kindlaks selle poolest, et “Symbiont(s)“ pani mind rohkem vaatama kui “Petruška“, kuid balletikogemus sellest aga kasvas kõrgele ning kindla peale hakkan rohkem käima balleti vaatamas, kui varem. Kogemus oli vapustav ja samas ka õpetlik.

Kommenteeri