Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Karina Polovnikova, 18 09.01.2015 0

19. novembril 2014 oli meie klassil tore võimalus käia vaatamas maailmakuulsat balletti “Petruška”.

Tegemist on Igor Stravinski tuntud balletiga, mis esietendus 13. juunil 1911 Pariisis balletitrupi Ballets Russes esituses. Autor leidis balleti kirjutamiseks innustust 19. sajandil Venemaal levinud populaarsetest nukuetendustest, kus peategelaseks oli kloun Petruška. Estonias etenduvale “Petruškale” on andnud oma nägemuse hinnatud koreograaf-lavastaja Mai Murdmaa. Ta on öelnud, et lugu Petruškast kannab endas allegoorilist allteksti, mis käsitleb ümbritsevaid inimesi ja võimu üldiselt, ulatudes süžee raamidest välja.

Ballett jutustab vaatajatele loo rändnukuteatris elavast Petruškast, kes armub lootusetult Balletitantsija-nukku. Tantsija ei tee paraku klounist väljagi, sest tema on võlutud samas teatris elavast Maurist. Armukade Petruška otsustab Mauri rünnata, kuid Maur on pisikesest klounist tugevam ning tapab ta. Petruška vaim tõuseb nukuteatri katusele ja jälgib järgnevat segadust, kus publik ei taipa enam, kes on nukk, kes inimene.

Eesriide avanedes olin pisut hämmastunud – ootasin suursuguseid dekoratsioone, nagu tavaliselt suurtes balletides on. Ka kostüümid olid äärmiselt tagasihoidlikud, etenduses ei kohanud ühtegi kristallidega kaetud uhket kleiti. Ent see ei seganud tantsuelamust sugugi, pigem muutis balleti veelgi nauditavamaks – polnud ühtki häirivat faktorit, olid vaid balletitantsijad ning nende lummav tants. Mulle meeldis, et balletist võis leida modernse balleti jooni, meenutades mulle Toomas Eduri balletti “Modigliani – neetud kunstnik”.

Kõige erilisem tantsija oli minu jaoks Sergei Upkin, kes kehastas Petruška tegelaskuju. Ta on tehniliselt vapustav balletitantsija ning ta tantsis imeliselt välja peategelase sotsiaalsed probleemid, väljendamisoskamatuse, närvilisuse ning energilisuse. Kirjeldamatult puudutav seik etenduses oli, kui Petruška oli hullumas ning kuidas ta seda tantsides väljendas. Upkini attitude pöörded ning cabriole hüpped olid tõepoolest vaimustavad. Kuigi Upkin ei pea ennast niivõrd heaks hüppajaks kui tema suur iidol Vatslav Nižinski, on ta minu meelest eesti balletis vaieldamatult parima tehnikaga meestantsija.

Suurt rolli mängib balleti juures ka muusika. “Petruška” muusika on üsna keerulise rütmiga, kuid meeldivalt kaasahaarav. Kõlas Esimese maailmasõjaeelne muusika, mis oma olemuselt oli ilus ning tantsuline. Väga huvitav oli minu jaoks, et muusikat ei mänginud etenedusel orkester, vaid tantsiti salvestiste saatel. Pisut uurides sain teada, et Estonia orkestrandid ei olnud eriti vaimustatud mõttest Stravinski keerukavõitu heliteost ära õppida, seega tuli leppida helisalvestisega. Ent orkestri puudumine ei häirinud mind sugugi, balletist võib sellegipoolest rääkida vaid ülivõrdes. Stravinski muusika oli kaunis sümbioosis tantsuga, tuues välja liigutuste väiksemadki nüansid.

Mulle väga meeldis Mai Murdmaa lavastatud “Petruška”. Balletis kombineerusid suurepäraste oskustega Estonia tantsijad ning imeline Igor Stravinski muusika. Nähtud etendus tõestas mulle, et alati ei pea olema uhked dekoratsioonid ja Swarovski kristallidega kaetud kostüümid, et jätta inimestele kustumatu balletielamus. Ballett vastas kõikidele minu ootustele ning ma soovitan seda kõikidele, kes oskavad hinnata sügavamõttelist ning tehniliselt professionaalset balletti.

Kommenteeri