Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Helen Vilo, 16 09.01.2015 0

Ma mõtlesin üsna kaua, millest ma võiksin kirjutada. Palju mõtteid tuli pähe, kuid ükski neist ei tundunud see õige. Kuid ühel hetkel tuli mul idee, et ma seon selle etenduse enda eluga.

„Symbiont(s). Petruška“ oli kahjuks minu esimene balletietendus. Kahjuks mitte seetõttu, et mulle see ei meeldinud, vaid ma olen kurb, et pole olnud võimalusi teisi balletietendusi näha. Samas ma olen ka õnnelik, et just see etendus oli mul esimene. Ma tegelen ka ise tantsuga, õigemini showtantsuga, ja see kõik tuli mulle enda hobis nii palju kasuks. Oli väga huvitav näha laval hüppeid ja samme, mida ka meie oma tantsudes kasutame. Mul tuli tahtmine lavatagust elu lähemalt tundma õppida. Ma nägin, kuidas tantsijad naudivad seda, mida nad teevad. Mulle tundus, et neile meeldib laval olla ja mulle meeldis näha, kui palju nad pingutavad, et teha seda hästi, mis neile meeldib. Meie treener ütleb meile alati enne lavale minekut, et nautige seda, mida te teete ja olge kogu hingega asja juures. See annab nii palju esitusele juurde, kui inimene seda naudib. Ja seda tunneb ka publik. Tol päeval juhtus nii, et ka minu treener sattus seda etendust vaatama. Kui etendus lõppes, küsis ta minult, kas mulle meeldis ja mis mulle meeldis. Ma ei osanud sellele kohe vastata muud, kui et kõik oli väga tore ja mulle väga meeldis. Hiljem, kui ma mõtlema hakkasin, sain ma aru, et esimene etendus „Symbiont(s)“, oli minu jaoks segane. Ja kui me treeneriga pärast arutasime, millest see etendus rääkis, tuli välja, et me olime mõlemad sellest väga erinevalt aru saanud. Ma ei mõistnud, kuidas see võimalik on, sest ma olen alati arvanud, et kõikidel etendustel on üheselt mõistetav lugu. Kuid, kui ma lugesin Balletiteatri kodulehelt etenduse sünopsist, tundus kõik minu jaoks nii loogiline. See etendus oli täielik mõistatus ja see oli väga tore, sest nüüd ma mõistsin, et selle etenduse lugu oli iga vaataja mõttevili, et iga vaataja mõistab seda isemoodi. Samas „Petruška“ oli mulle täiesti arusaadav. See oli lugu ühest mehest, kes oli armunud priimabaleriini, kuid neiu oli huvitatud hoopis teisest meesbaleriinist. See oli väga traagiline lugu, kuid mulle väga meeldis. Mulle meeldivadki tantsud ja etendused, mis jutustavad mingisuguse loo, mis on kõigile arusaadav. Ja kui minult nüüd küsida, kas mulle meeldis ja mis mulle meeldis, siis ma vastaksin, et mulle väga-väga meeldis. Mulle meeldis näha tantsijate pingutust ja ma tajusin seda nende tunnet, mis neil laval oli, et nad nautisid laval olemist. Ka mina naudin laval olekut. Ma saan näidata inimestele, millega ma tegelen ja mis mulle meeldib. Minu jaoks ongi laval olek ja tegelemine sellega, mis mulle meeldib kõige parem tunne maailmas.

See etendus tuli mulle oma hobis väga palju kasuks ja ma arvan, et kõik balletietendused tulevad. Seepärast ma üritangi nüüd ka teisi etendusi näha ja kutsun ka enda trennikaaslasi ja sõpru ballette vaatama. Ma arvan, et see on väga hariv ja tuleb ka neile kasuks, kes tantsuga ei tegele. Kui etendus „Symbiont(s). Petruška“ peaks veel etenduma, siis ma soovitan kindlasti kõigil minna seda vaatama.

Kommenteeri