Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Elisa Polov, 17 13.01.2015 0

19.novembril 2014 oli kooliõpilastel võimalus saada osa suurepärasest balletiõhtust, kus sai näha Wayne McGregori lavastatud “Symbionts-i” ja Mai Murdmaa “Petruškat”. Oli erakordselt värskendav näha Eesti rahvusballetti tantsides midagi modernsemat, midagi, mis tekitaks publiku seas põnevust ja wow-efekti.

Eriti suure elamuse tekitas Wayne Mcgregori “Symbiont(s)”. Oli väga huvitav näha seda, kuidas on võimalik ühendada klassikalist ja modernset tantsu. Valgus, minimalistlikud kostüümid, kaasaegne muusika, lavastus – kõik mõjus väga värskelt. Oli näha, et ka tantsijatel oli eriti suur nauding “Symbiont(s)-i” tantsida, mis on ka arusaadav, teos on värskelt lavale tulnud, elevus ja uus väljakutse moment veel teemas. Leian, et Eesti rahvusballeti tase on tõusnud märkimisväärselt. Sünkroonis tantsimine ja elementide puhas ettekanne tundusid olevat suuresti paranenud, mis tekitas ka mingi kindla emotsiooni vaatajas. Väga huvitav oli näha tantsijaid hoopis teisest küljest, näiteks Eve Andret tantsimas täiesti teistsugust karakterit, kui imearmas Coppelia. Usun, et McGregori lavaletoomine Eestis oli igatpidi väga hea otsus, mõjus erilisena nii Eesti rahvusballetile kui ka publikule. Kogu lavateose atmosfäär tekitas pähe väga huvitavaid kujutluspilte ja mõtteid, mis olid erakordselt põnevad ja tavatud, teistsugused. Tundus, nagu paneks tantsijad ennast proovile, üritades erinevaid tegevusi/tantsuelemente. See pani mõtlema järgnevatele punktidele: milleks inimene üldse võimeline on? kindlasti on kõigil erakordselt palju võimeid ja andeid, millel nad silma paista ja särada ei lase. Miks inimesed tihtipeale loobuvad proovimisest? Ballett tekitas minus julgust ennast rohkem avada ja proovile panna, sest kaotada ei ole tegelikult ju mitte midagi. Lavateos oli nii eriline, et tekitas soovi seda kohe pärast lõppu uuesti algusest peale vaadata.

Mai Murdmaa “Petruška” on alati olnud üks väga eriline teos Eesti balletimaastikul. Nii lavastus, muusika kui ka kunstiline visuaalosa on veidi veidrad ja tavatud, iroonilised, mida on väga huvitav jälgida, iga kord, kui lavale ilmus Petruška. Lavastusliku poole pealt oli väga hästi välja toodud see, kuidas Petruška nukralt kaunist baleriini imetle. Pidevalt tundus,, nagu keegi jälgiks teda(selle huvitava efekti tekitasid ka suured silmada taustal), nagu keegi juhiks iga tema liigutust (ka siis, kui tema liigutusi kontrollis suur must kogu), nagu ta oleks väga üksik ja lõksus. Ka peegel, mida võis vahepeal laval näha kui vaheseina klouni ja priimabaleriini vahel, tehes armastatu nukule kättesaamatuks või emotsionaalset puuri Petruška jaoks, mõjus väga efektselt. Petrška justkui kehtastab mingit osa meie ühiskonnast: inimesi, kellel ei ole piisavalt õigusi, julgust, õnne ja edu. Kindlasti ei saa märkimata ka Sergei Upkini suurt meisterlikkust, tema kehastatud nukk on erakordne. Teisest küljest võis näha näiliselt õnnelikku ühist inimmassi, kes tantsis vabalt, rõõmuga ja südamest. Kolmandaks paistsid silma kaks balleti esitantsijat, kes olid saavutanud oma karjääri tipu. Lisaks oli loos juures ka tume jõud, mis kõige väiksemaid ja õnnetumaid piinata üritas. Ballett justkui peegeldas inimühiskonda loomingulises, folkloorses, teistsuguses võtmes.

Balletiõhtu jättis väga suure mulje nii oma hea kava, suurepäraste lavastuste, tantsijate, kunsti, muusika kui ka emotsioonide poolest. “Symbiont(s) ja “Petruška” sobivad üksteisega suurepäraselt kokku, üks teist justkui toetamas ja täiendamas erinevate inimelu aspektide koha pealt. Niipea, kui avaneb võimalus, olen publikuna kindlasti uuesti kohal vaatamas ja imetlemas.

Kommenteeri