Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Tiina-Mari Varrik, 16 13.01.2015 0

Käisin vaatamas Rahvusooper Estonia balletiõhtul Eesti Rahvusballeti esituses tantsuetendusi „“Symbiont(s).Petruška“. Mõlemad etendused olid väga muljetavaldavad ning huvitavad kuid mulle meeldis rohkem Symbiont(s) sest see oli väga loominguline. Õpin ise klassikalist tantsu (s.h balletti) ja oskan seda võib-olla vaadata pisut teisest küljest kui teised, kes ei tegele tantsimisega.

Tantsuetendus Symbiont(s) oli väga huvitav, jõuline ja kohati isegi agressiivne lugu. Mul tekkis selle kohta palju ideid, mida siia kirjutada. Algus oli salapärane ja hirmutav. Vahepeal tekkis mul tunne, et keegi ehmatab kohe või teeb järsu liigutuse ehk siis hakkas minu fantaasia etenduse taustal mulle mingeid mõtteid andma. Tantsijatel olid jalas heledamad sukad või valgustus lihtsalt muutis nende naha heledamaks ning seljas must kostüüm. Nende kostüümid andsid mulle võimaluse fokuseerida oma silmad mustale taustale ning silmanurgast oli näha nende jalgade ja käte tööd helendavalt. Nagu keegi mängiks pimedas toas neoonpulkadega. Seda oli väga huvitav vaadata sest kõik kehaosad, mis ei olnud kaetud, helendasid ja justkui maalisid vaataja silme ette ühe kõneka, erksa ning värske pildi. Mulle tundub, et mina nägin selles etenduses väga mitmesuguseid külgi. Ma tõesti nautisin show´d ja tantsu. Goreograafia oli väga ilmekas ja mitmekülgne. Sellise etendusega seoses tekkis mul mõte, et mis tunneb võib olla osaleda nii huvitava loo esitamisel ja seda veel läbi tantsu! Kindlasti suurepärane tunne. Sellest tundest ei tüdine, isegi kui sa oled seda terve elu teinud. Minus ja ma loodan ka teistes vaatajates tekitas tants tunde, et see lugu on paljuski minu enda mõtlemises kinni ja annab võimaluse panna lugu nii öelda oma võtmesse.

Petruška oli minu jaoks natuke segadust tekitav etendus. Pean tunnistama, et pisut ka igavam kui Sympiont(s). Kuid sellel etendusel oli ikkagi mulle oma lugu rääkida. Läbi minu silmade rääkis lugu mehest, kes oli alati kõrvalejäetud ja teistest halvem. Vähemalt nii ta arvas. Lugu väljendas erinevaid nurki kuidas keegi midagi näeb läbi enda silmade. Loos oli palju emotsioone läbi tantsu. Näiteks mehele meeldis üks tüdruk, kes oli raskesti kättesaadav. Nad tantsisid ja tantsisid kuni lõpuks kadus tüdruk peegli taha. Lava kujunduses olid silmad ja igakord kui tuli mehe stseen, siis säras ainult üks silm ja kui teised tantsisid värvilistes kostüümides särasid kõik silmad. Mina sain sellest aru nii: iga inimene näeb asju erinevalt ja kui teised tunnevad rõõmu või muud sellist head emotsiooni ei pruugi kõik seda tunda ja ka teistega tuleb arvestada. Kui mees püüdis enda armastatut päästa ilmus vahepeal üks väga pikk mees lava nurka. Mulle tundus, et tema roll oli olla pahade poolel. Alati kui ilmus see pikk, hirmus, nii-öelda paha mees, pidi teine mees põgenema. See ei tulnud tal välja. Hirmus mees tuli ja kadus, niiviisi mitu korda. Tundus, nagu püüaks peaosas olev mees põgeneda iseenda eest ja seda on ju üsna raske (kui mitte võimatu) teha. Vahepeal tantsisid laval ka naised ning nende tantsu kaudu sai lihtsalt nautida energilist ja rõõmsameelset tantsu. Mulle tundus, et nad väljendasidki seda, et elus on olemas iga raskuse kõrval ka palju rõõmsaid hetki. Mehe roll tundus mulle olla elus nii tagasihoidlik ja kõrvalejäetud, et teda ei pandud lõpuks enam tähelegi. Temast astuti lihtsalt üle. Lugedes etenduse lühitutvustust sain aru, et tegelikult andsid lavastus ja koreograafia väga hästi edasi loo sisu.

Mõlemad etendused olid põnevad ja haaravad. Siiski meeldis mulle rohkem esimene etendus Symbonit(s) kuna see oli rohkem jõulisem ja lausa põnev ning jättis ruumi ka vaataja fantaasiaks. Minu tantsuelamus oli väga tore!

Kommenteeri