Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Maret Luud, 16 13.01.2015 0

19. novembril käisin Rashvusooper Estonias vaatamas balletiõhtut “Symbiont(s). Petruška.”, mis koosnest kahest erinevast balletietendusest. – “Symbiont(s)” ja “Petruška”.

Esimesena esitati ballet “Symbiont(s)”, mille loojaks oli auhinnatud Briti koreograaf Wayne McGregor. Tema tantsukeelt seostatakse äärmise keerukusega ning ballet, mida nägime põhjendas imestuse ja aukartusega selle tõesust. Suur roll etenduses oli valgusemängul. Laval oli üsna hämar ning vaid laest paistvad õrnad valgusvihud tekitasid lavale nähtavuse. See tõi loosse põnevust. Tantsijaid oli kokku seitse ning igaüks neist oli imekspandavalt andekas. Liigutused olid kiired ning täpsed või just vastupidi aeglased ja ühtlased. Tantsijate ülesanne, jätta mulje, nagu oleks nende töö lihtsaimast lihtsam, õnnestus perfektselt. Veidike mõeldes jõuab aga kohale, kui rasked need liigutused siiski on ja et tantsijad on oma oskuste lihvimiseks näinud ränka vaeva. Mulle väga meeldis, et etenduse pealkirjaks oli pandud just “Symbiont(s)”, mis tähendab inglise keeles sümbionte. See nagu näitab inimeste kuuluvust looduse hulka ja meie omavahelist koostööd, millest just viimane oli balletis hästi väljatoodud. Algul tantsis noormees üksinda, kuid hiljem liitusid temaga ka teised, kes üksteist tantsimisel toetasid. Siis aga inimesed vahetusid ja tekkisid uued erinevad koostööd.

Teine ballet, mida näidati oli Igor Stravinski ballet “Petruška”, mille koreograafiks ja lavastajaks oli
Eestis hästi tuntud Mai Murdmaa. See etendus rääkis ühe loo inimesest, kes oma elus pahuksisse on sattunud. Tal on probleeme võimudega ning kui ta imekaunisse priimabaleriini armub, märkab ta, et tollel on silmi vaid esitantsija jaoks. Tema enda tantsutrupi liimeid ei suuda teda omaks võtta ning mees on õnnetu ning üksik. Etenduse nimi “Petruška” on väga sümboolne. Vene kirjanduses on laadateatri nukku Petruškat teatud, kui kehva elusaatusega “väikest inimest”. Kui eelmine ballet oli visuaalse pildi mõttes üsnagi tume ja sünge, siis “Petruškaga” oli pigem vastupidi. Kui tantsutrupil toimus esinemine, siis lõi lava tuledest särama ja helkima ning ka tantsijate riided olid rõõmsates pastelsetes toonides. Samas aga hetkedel, kui peategelane, keda nimetame Petruškaks, üksildust ja kurbust tundis, pehmenes ka valgus, mis aitas emotsiooni edasi andmisele palju paremini kaasa. Mis mulle endale veel meeldis, oli see, kuidas vastandlike tegelaste erinevusjooned olid väga kenasti tantsus välja toodud. Petruška oli veidike tahumatu, kohati kohmakate liigutustega ning pigem toore jõu poole kalduv, samas, kui esitantsija oli aga elegantne ning sõrmeotsani väljapeetud liigutustega. Hästi oli ka väljatoodud Petruška armastus priimabaleriini vastu ning tema katsed veidikegi neiu tähelepanu võita.

Üldiselt olen oma käiguga rahul. Oli tore näha kaunit kunsti omaenese silmaga. Kui peaksin valima, siis neist kahest meeldis mulle rohkem ballet “Petruška”. Mulle meeldisid värvid ning et etendus püüdis inimestele jutustada ühte lugu. Ühte lugu inimestest ja meie ühiskonnast. Arvan, et peaksime olema hoolsamad inimeste suhtes, kes meid ümbritsevad ning vajadusel neile abikätt andma või lihtsalt võtma aega, et ka nende mured ära kuulata. Sellise kaudse sõnumi saatnud tükk istus mulle hästi ning kavatsen ka tulevikus taolisi teoseid vaatama minna.

Kommenteeri