Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Madli Kaevats, 15 13.01.2015 0

Käisin 19.novembril Rahvusooper Estonias vaatamas kaht lühiballetti, kuna kool lõi selleks väga soodsa võimaluse. Olin juba hommikul Tallinnasse sõitu alustades põnevil. Esimene kord Estonia ilusas majas balletti vaadata pani südame kiiremini põksuma.

Nägin esmakordselt laval baleriinide hämmastavat tööd. Nende hoiak, liigutused ja eneseteadlikkus tekitasid minus aukartliku tunde. Ka elus on nii, et kui inimest näen oma eriala või hobiga tegelemas sellise vankumatu enesekindlusega, et just mina tean, mida teen, jään tahes-tahtmata austusega järele vaatama.
Baleriinide oskusliku esinemise tõttu jäi mulle eredalt meelde etendusest „Symbiont(s)“ stseen, kus kaks tantsijat olid tagaplaanil ning hulk teisi lava eesääres selili. Mõne aja möödudes hakkasid eesolijad sünkroonis liigutama, varjates ennist tähelepanu keskpunktis olijad. Huvitava kontrasti lõi seejuures minimalistlik must kostüüm tantsijate heledal nahal.

Põnevat vaatemängu pakkus see, kuidas „Petruškas“ oli lahendatud võluri roll (üks mees teise õlgadel, mõjusid kostüümi toel ühtse kujuna). Maag tuli oma kogukuse tõttu tantsijate keskel hästi esile. Publikust aga kuuldus allasurutud naeruturtsatusi, kui võlur tõtlikult lavale sammus.

Eraldi tahaksin välja tuua Petruška osatäitja. Ta esitas oma rolli niivõrd puhtalt, kuigi see polnud lihtsamate killast. Eriliselt tulid välja tema tunded, mida oli põnev jälgida. Kahjuks jäi lavastuslikult tema varju priimabaleriin, kes ei suutnud piisavalt välja tuua oma eneseimetlust nagu tema tegelaskujule omane.

„Petruška“ lavastajatöö oli huvitavalt esitatud, kuid mõneti muutus laval toimuv sisuliselt raskesti jälgitavaks. Loo mõte ei tulnud minu vähese balletikogemuse tõttu tervikuna kuigi hästi esile. Samas mulle väga meeldis, kuidas Mai Murdmaa lahendas lõppvaatuse. Wayne McGregor oli aga väga head tööd teinud kuna laval toimuvat sai põnevusega jälgida ning tantsijad tajusid muusikat niivõrd hästi, et vahel oli tunne, nagu ainiti muusika juhiks nende keha.

Publik suhtus etendustesse üldiselt väga hästi. Vaatajaskond oli enamiku ajast hiirvaikne, kuna kõik jälgisid laval toimuvat suure huviga. Ballettide lõpus esinejaid tagasi lavale ei aplodeeritud.

Kindlasti jäin ka mina etendustega rahule ja olen ühe väga hea kogemuse võrra rikkam. Kõige eredamalt jäi meelde baleriinide töö. Eriti Petruška osatäitja, kes suutis oma tundeid selgelt väljendada. Muidugi olen hämmastunud lavastajate ja koreograafide tööst, kes on kõige õnnestumise tagajad, suurepärase tantsuelamuse loojad. Mul on hea meel, et avanes selline võimalus ja sain nautida meistrite loomingut.

Kommenteeri