Esseekonkursi eripreemia: Minu tantsuelamus

Greetel Joanna Võrk, 17 09.01.2015 0

Kaasaegne ballett paneb proovile tantsija füüsilised võimed ning mitmekülgsuse, loob eksperimentaalseid liikumisi, vorme ning nõuab väga head keha dünaamika valdamist. Puuduvad ranged reeglid lavastuse struktuuri ja koreograafia osas ning tantsijal on võimalus panna tantsu rohkem oma isikupära. Usun, et ka koreograafi üks huvitavamaid kogemusi on tänapäevase balleti loomine- kasutada on suurepärase ettevalmistusega tantsijad ning meel on loomiseks täiesti vaba. Samuti saab vaataja leida lavastusest just iseendale uued mõtted, kuivõrd pea igasugust kaasaegset kunsti iseloomustab abstraktsus. Kõige selle ja palju muu pärast ongi tänapäevane ballett tantsugurmaanidele hõrk suutäis. Estonia balletiõhtu näitas suurepäraselt, kui palju võib kaasaegne ballett varieeruda. „Symbiont(s)“ ja „Petruška“ olid ühest küljest sarnased, kuid samas vägagi kontrastsed.

„Symbiont(s)“ oli range ja tiheda koreograafiaga, see aga ei takistanud tunnetamast sisu. Imetlen lavastusi, kus fookuses on liikumine ning kus liialt ei hakka domineerima ümbritsev teatraalsus. Just see faktor oli „Symbiont(s)’is“ olemas- ei mingeid dekoratsioone või silmatorkavaid kostüüme. Säärane lahendus viitab koreograafi meisterlikkusele.Wayne McGregor suutis anda edasi sõnumi väga abstraktse liikumise kaudu, näidates seejuures tantsijate mitmekülgsust. Klassikalise balleti legato’le vastupidine nurgeline, äkiline, kiire, piire testiv koreograafia oli värskendav nii vaatajale kui usutavasti ka artistile. Etendus manas silme ette terve uue maailma, kus mustades kostüümides artistid sulandusid kohati ühte hämara lava ja valgusega ning muutusid olevusteks, kaotades konkreetsed inimkeha piirid. Ühest küljest on tegemist huvitava ja müstilisena mõjuva valguslahendusega, kuid säärane halo mõjus sümbolina ka sõnumi illustreerimisel. „Symbiont(s)“ jutustab justkui inimeste kooseksisteerimisest ja üksteisest sõltumisest, vahelduvatest rollidest, milles elame. Vahel on tantsija tema ise ja äratuntav oma isikupära järgi, aga vahel kaob teiste hulka ja vahel tantsib hoopis parteri jaoks. Paralleele saab tõmmata päris eluga- meis kõigis peitub alistuja, domineerija, meeskonnamängija ning egoisti loomujoon, kuid see, millisel määral igaüks neist avaldub, on juba isiksuse, kogemuste ja olukorra küsimus. Lavastuse lõpustseen, kus domineerib üks naine mehe üle ja kaks meest kumbki naise üle, mõjus selle mõtte paikapaneva punktina.

„Symbiont(s)“ väljendas oma sõnumit pigem introvertselt ning abstraktselt, sümboleid sõnumi mõtestamiseks tuli otsida ning suurem kaal oli minu jaoks lavastuse tajumisel, mitte niivõrd analüüsimisel. „Petruška“ lugu oli jällegi selge süžeega, ekstravertne ning tunduvalt teatraalsem. Sümboleid oli väga palju- need tuli vaid ära tunda ning mõtestada. Võis leida mitmeid geniaalselt, kuid lihtsate vahenditega edasi antud tšehhovlikke mõtteid. Eriti hästi mõjus Petruška peeglitest „väike maailm“, kus peategelane sai olla justkui täiesti vaba, aga samas üksildases vangistuses. Peegelseinast läbikumav priimabaleriini siluett tekitas isegi kaastunde. Hirmuäratav hiiglane, kes ikka ja jälle kulissi vahelt välja ilmus, ehmatas nii publikut kui Petruškat ning kehastas justkui suurt ümbritsevat elu, mis paneb „väikese inimese“ oma pilli järgi tantsima. Petruška lapselik, samas sügavate tunnetega karakter tuli välja nutikas koreograafias, kus balletitehnikat ilmestati vene tantsu stilistika, jõuliste hüpete ja väikeste veidrustega. Lisaks andis palju juurde koreograafi ja tantsijate suurepärane musikaalsus. „Petruška“ tegevustik oli viidud balletitruppi, kus ka laiemale üldsusele omased iseloomujooned esineda võivad- kambavaim, teistsuguste tõrjumine ja võistlus positsiooni pärast. Austan lavastaja käsitlusviisi, kuid minu jaoks oleks idee mõjunud sama hästi ka ilma balletitrupi teemata.

Balletiõhtu pakkus kindlasti elamuse igale tantsunautlejale, kuivõrd laval olid väga erinevad lavastused. Kui peaksin valima ühe, valiksin „Symbiont(s)’i“, sest hindan tantsus väga lihtsat pilti ning võimalust vaatajana tunnetada. See etendus oli vaoshoitud, abstraktsem, tõsisem, kuid tõeline pärl tantsuteadlikule inimesele, „Petruška“ oli ühteaegu kurblik ja lõbus, teatraalne, jutustav ja ehk ka kergemini jälgitav. Naudin etendusi, kus loo räägib ära tantsija peamiselt oma kehaga, näidates seejuures ka tehnikat, jõudu, kontrolli, painduvust- tantsijale omast plastilist atleetlikkust. Just see iseloomustabki minu meelest suunda, mille mõlemad etendused võtsid ning kuhu kaasaegse balleti maailm on triivimas. Elan sellele suure huviga kaasa.

Kommenteeri