Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Anett Peel, 16 12.01.2015 0

Symbiont(s)

Eesriie avanes. Lava oli pime. Hakkas pihta valgusemäng, kuhu astus tantsija, kes püüdis ohtrate keerutuste ning liigutustega väljendada oma stiili äärmuseid. Temaga koos asus tantsima naine ning tantsu tekkisid erinevad tõsted, poosid on fikseeritud.Varsti sulandusid tantsu teised paarid, kes tantsisid esipaariga sünkroonis. Edasi läks tants pingelisemaks, valgusmäng muutus intensiivsemaks ning tantsjad nagu varjud vahepeal ilmusid ning kadusid, mis muutis tantsu võimsamaks. Tantsjad proovisidki ilmselt näidata oma stiile erinevatest külgedest.

Minu jaoks oli tantsu tipphetk kõikide tantsjate tantsimine koos laval. Huvitav oli vaadata, kuidas kõik tantsjad suutsid tantsida sünkroonis. Muusika lisas omakorda tantsule ebamaisust ning salapärasust. Kindlasti ei saa mainimata jätta valguseffekte, mis tõid erinevad stseenid eriti hästi esile.

Petruška

Lugu räägib õnnetust ning üksikust Petruškast, kes on tantsja balletitrupis. Petruša armub priimabaleriini, kes eelistab tema asemel hoopis esitantsjat. Samuti ei võta teda omaks trupi liikmed.

Tegevus toimub kahes ruumis. Ühes ruumis tantsib terve tantsutrupp rõõmsalt paljude hüpete ning sirutustega ning priimabaleriin koos esitantsjaga, kes proovivad läbi tantsu väljendada oma tundeid teineteise vastu. Nad on rõõmsad ning jätavad Petruška kõrvale, sest ei salli teda. Seal toimuvad ka stseenid priimabaleriini ning peategelase vahel, kus Petruška proovib baleriinile oma tundeid avaldada. Teises, peeglitega ruumis valab Petruška välja oma kurbust, näidates seda välja oma miimika ning järskude liigutustega. Seal ilmub ka välja üks suur olevus, kes võis olla Petruška kujutlusvõime vili. Loo lahendusest ei saanud ma päris täpselt aru. Mulle tundus, et lugu lõppes siiski veidi kurvema noodiga, sest etenduse lõpus tuli lavale king ning Petruška jäi sinna sisse kurvalt istuma.

Petruška juures meeldiski mulle kõige rohkem see, kuidas peategelane suutis oma kurbust väljendada. Samuti klassikaline muusika, mis ühtis tantsuga.

Mulle meeldis etendus väga. Symbiont(s) ning Petruška olid väga vastandlikud teosed. Symbiont(s) oli moderne, keskendus rohkem stiilide näitamisele, varjude mängule ning võibolla mitte nii palju muusikale. Petruška oli aga klassikaline ning keskendus rohkem just loo edasi jutustamisele, kui effektidele. Samuti saatis igat sammu klassikaline muusika. Kui ma peaksin valima kahest ühe, mida uuesti vaadata siis võtaksin ilmselt “Symbiont(s)i,” sest lavaline lahendus ning valgusmängud olid rabavad.

Kommenteeri