Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Triin Helimets, 14 12.01.2015 0

Minu esmakordne balletielamus oli 19. oktoobril Rahvusooperis Estonia. Vaatasin W. MacGregori balletti ,,Symbiont(s)“ ja I. Stravinski balletti ,,Petruška“. Balletti „Symbiont(s)“ esitas seitse tantsijat, kes „koos leegitseva valguse ja varjude mänguga tõid vaatajateni tantsulise mõistatuse.“ (http://www.opera.ee/lavastus/balletiohtu-2014-petruska-symbionts/ 07.12.2014) Tantsijad väljendasid erinevaid iseloomuomadusi ja emotsioone. Nii näiteks üks tantsijatar kujutas vihast ja kurja, teine elus edasipüüdlikku inimest. Kurjus avaldus muusika rütmis ning tantsija äkilistes liigutustes.

Lavastaja Antoine Vereecken oli ,,Symbiont(s)“-i sisu edasi andnud mõistatuslikult. Teosel ei ole kindlat lugu, vaataja peab sisu ise välja mõtlema. Lavastajatöö oli huvitavalt teostatud, sest etendus andis mõtlemisainet ja jättis fantaseerimisvõimalusi. Ballett oli visuaalselt põnev. Valgustus oli suurejooneline, sest pidevalt toimusid erinevad varjudemängud ja valguskunstnik oli toonud etendusse erinevaid valgusefekte. Tantsijad esinesid professionaalselt, kuigi vaatajale võis tunduda, et mõnes stseenis esitajad ei sooritanud liigutusi samaaegselt. Loo mõte oligi väljendada, et kõik ei pea elus alati perfektne olema.

Tantsijatarid kandsid lühikest musta värvi keha paljastavat kleiti ning sukki, kostüüm oli naiselik ning tänapäevane. Meestel oli seljas must pika käistega pluus, jalas tumedad lühikesed püksid ja sukad. Tantsijate riided olid omapärased ja sobisid etendusega kokku. Kõik esinejad tantsisid ühtmoodi hästi. Pettumust valmistas orkestri puudumine, sest lootsin näha, kuidas orkester musitseerib. Etenduse üldine meeleolu oli salapärane ja ettearvamatu. Muusika, tantsijate liigutused ja valgustus muutsid etenduse müstiliseks.
Etenduse lõppedes aplodeeris publik valjult ning esinejatel tuli mitu korda vaatajatele kummardada ja tänada. Publikule etendus meeldis, kuid oli ka kuulda vastuargumente- paljudele jäi balleti sisu mõistmatuks. Isiklikult meeldis ballett väga, vaataksin veelkord seda etendust.

Balletti ,,Petruška“ esitasid Sergei Upkin, Nanae Maruyama, Gabriel Davidsson ja teised. Etenduse koreograaf ja lavastaja oli Mai Murdmaa, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnikud Kaspar Jancis ja Mai Murdmaa ning valguskunstnik Anton Kulagin. Peategelane Petruška oli laadateatri nukk, kes oli üksik ja õnnetu, sest keegi ei võtnud teda omaks. Petruška armus priimabaleriini, kuid kaunitar eelistas esitantsijat. Teos jutustab õnnetust armastusest.

Teose sisu oli kohati arusaamatu. Sageli jäi selgusetuks, kas Petruška oli nukk või inimene. Visuaalselt oli etendus põnevalt lavastatud, kuid mõni stseen jäi mõistmatuks. Balleti lõpus oli stseen, kus Petruška jäi langeva kinga alla. Polnud arusaadav, kas peategelane hukkus või mitte. Petruška kandis lihtsakoelist heledat pluusi ja pükse. Priimabaleriinil oli seljas valge pluus ning roosa balletiseelik. Esitantsija kandis heledat kaunistustega pluusi ja valgeid pükse. Kõrvalosatäitjad kandsid kirjusid seelikuid, pluuse ja pükse.
Priimabaleriin oli armunud esitantsijasse, kuid mees ei armastanud teda. Esitantsija jättis mulje, et hoolib priimabaleriinist, kuid tegelikult ei hoolinud. Hoolimatus kaunitari suhtes väljendus tantsus ja näoilmetes. Kõrvalosatäitjad kajastasid nii Petruška kui priimabaleriini emotsioone. Petruška kurbusehetkedel väljendasid kõrvalosatäitjad kurbust, kui priimabaleriin oli õnnelik, tantsisid kõrvaltegelased rõõmust. Balleti üldmeeleolu oli kurb, kuna Petruškal ei õnnestunud pälvida priimabaleriini tähelepanu.

Publiku esialgse aplausi põhjal võis järeldada, et teos eriti ei meeldinud. Peagi muutusid publiku kiiduavaldused ovatsiooniks ning vaatajad väljendasid suurt rahulolu. Petruška keeruline tantsukeel jättis balletti minu jaoks natukene mõistmatuks.

Kommenteeri