Esseekonkursi töö: Minu tantsuelamus

Janette Norkko, 17 12.01.2015 0

Tühja musta lava silmitsedes, ei teadnud ma, mis mind ees ootab. Esimese vaatuse lõpuks oli aga selge, et olin kogenud midagi enneolematut, miskit mida polnud varem tundnud. See oli Wayne McGregor´i suursugune koreograafia ime „Symbiont(s)“. Olles näinud mitmeid tantsulavastusi, meenutas see just mõnd sellist. Puudus lavakujundus, oli vaid must lavapõrand ning mustad kardinad. Tanstijatel oli näha vaid heledaid käsi ning jalgu, mis tumedatest toonidest hästi välja paistsid. Klassikalise muusika asemel oli kasutatud elektroonilist muusikat, kuid tantsijate liikumine oli täpne.Võrdlesin seda veidi ka Mats Ek´i töödega milles klassikalist balleti on kasutatud kaasaegse tantsu lavastuses. Võrratu!

Iga tantsija pani justkui enese piire proovile, kasutades oma kehakeelt selleks, et välja tantsida kõik, mida edasi oli tahetud anda. Nende silmis oli näha lõõmavaid emotsioone, kirge, ning energia tuleleeki, mis artiste valdas. Iga sammu ja hüppega, varvaskingadel või ilma, oli näha meeletut tööd lihastes, mis aina kasvas. Kõik meenutas justkui tuuleiili tormisel merel, sügav, kaasahaarav ning kiire liikumine, mis kirglikult ning tormiselt mööda lava keerles, iga hingetõmbega kaasnes sügavalt väljapaiskunud liigutus, mida oli nauding vaadata. Üks elavamaid koreograafiaid, mida minu silm näinud on. Taoline elamus jääb igaveseks meelde.
Vast võlutud seitsmest eelnevast tantsijast, seisid minu ees „Petruška“ baleriinid. Äärmiselt huvitav oli ära tunda peategelases ka pisut iseennast – suurte ootuste ning unistustega tantsijat. Saalis olev peegel peegeldab Petruškale justkui tema unistusi, ootusi ning hirme. Petruška on armunud priimabaleriini, kelle tähelepanu hoopis esitantsijale suunatud on. Ka tema kaastantsijad ei hooli tema püüdlustest sulanduda teiste sekka.
Tantsijad suutsid imehästi enda karakteri ning loo vaatajale tantsuga lahti seletada, mida oli minu jaoks rõõm vaadata. Selleks oli kasutatud Petruška kostüümina tavalist valget lohvakat pidžaama taolist riietust, priimabaleriinil oli ainukesena seljas tutu, ning kaastantsijate kostüümideks olid valitud heledates toonides tavapärased riided.

Kindlasti on oluline hinnata nii klassikalisi balletietendusi, kuid ka osa saada kaasaegsetest lavastustest. Tihti tunnen, et just need viimased poevad enim hinge. Iga koreograaf on erinev ning samuti nende mõttemaailm. Erinevad on ka tantsijad ning väga palju loeb see, kui hästi suudavad tantsijad end välja lülitada ning koreograafi poolt antud emotsioonidele ja tunnetele keskenduda. Just see suudab vaatajani tuua tantsuelamuse. Unikaalseid tantsijaid ja koreograafe on palju, kuid seekord jäin mina hämmingusse just Wayne McGregor´i süžeeta etendusest „Symbiont(s)“ mis inspireeris mind vaatama ka tema teisi töid. Idee panna järjestikku kaks täiesti erinevat balletietendust oli huvitav, sest see andis võimaluse vaadata etendusi täiesti teise nurga alt ning võrdlevalt, kuid tantsuelamuse mille sain, oli imeline. Jään etendusi veel pikaks ajaks mäletama.

Kommenteeri