Esseekonkursi töö: Minu esimene balletikogemus

Kertu Väikemaa, 17 09.01.2015 0

Õpetaja soovitusel käsime klassiga vaatamas briti Wayne McGregori teost „Symbiont(s)“ ja eestlase Mai Murdmaa lavastatud „Petruškat“. Kummagi lavastuse kohta polnud ma varem midagi kuulnud, seega polnud mul nende kohta eelarvamusi.

Lootsin saada lihtsalt hea kultuurikogemuse, mille ma ka sain. Varem pole ma balletti vaatamas käinud, siiski kujutasin ma endale ette puhvis valgetes kleitides baleriinasid ja retuusides mehi laval graatsiliselt tantsimas.

„Symbiont(s)“

Minu üllatus või õigupoolest pettumus oli suur , kui lavale ilmusid tavalistes mustades seelikutes ja toppides tantsijad. „Võib-olla ei olegi ballett enam selline nagu vanasti, vaid on aja jooksul moderntantsuga segunenud“ – see oli minu esimene mõte, kui lavateost jälgisin. Ka muusikat, mis saatis tantsijaid, arvasin olevat teistsugune, pigem klassikaline, mitte kaasaegne. Aga see ei olnud halb, muusika sobis selle tantsuga väga hästi.

Lavastuses meeldisid mulle varjude mängud – valgustusega oli tehtud väga head tööd. Tantsijate varjud rääkisid nagu veel omakorda mingit lugu ja valgus tõi esile tantsijate lihased. Huvitav oli vaadata, kuidas naised ja mehed nii painduvalt liikusid.

Enamasti jutustavad teosed mingi loo, aga selles lavastuses ma mingit lugu enda jaoks lihtsalt ei leidnud. Võib olla oli asi minus, mõtted ei olnud piisavalt lava peale suunatud või jäi see mulle lihtsalt arusaamatuks.

„Petruška“

See teos oli täpselt selline, nagu ma balletti endale ette kujutasin- tantsis puhvis kleidiga naine ja retuusides mehed, ka muusika oli klassikaline.

See lavastus rääkis mulle loo. Peategelane Petruška, kes tundus mulle olevat vaesem kui tema kaaslased, aga väga hea südamega, oli sissevõetud kaunist neiust. Ka tüdrukul olid mehe vastu tunded, aga tal ei olnud sobilik temaga suhelda, kuna neiu oli kõrgklassist. Mees püüdis armastatuga kontakti saada temaga tantsides, aga alati tuli nende vahele üks uhkem mees. See mees tundus rikas olevat, ta kostüüm oli juba selline, retuusid ja ilus pluus, mitte nagu Petruškal. Neiu küll püüdis peategelasega suhelda, aga alati tõmmati ta ära, kas siis edevama mehe või teiste taustatantsijate poolt. Minu jaoks kujutasid taustatantsijad ühiskonnasurvet, kui kõrgklassile ei olnud kohane suhelda alamklassiga.

Lavale oli toodud ka suured üksikud silmad, minu jaoks tähendas see seda, et kunagi ei tee me asju nii, et miski või keegi meid ei mõjutaks. Alati on olemas inimesed, kes meid jälgivad ja keda meie mõjutame. Kõige rohkem meeldis mulle see stseen, kus Petruška läks peeglitest ümbritsetud väikese ruumi sisse ja kadus lavalt ära. See oli nii arusaamatu, aga pani mind mõtlema, kuidas see kõik toimis.

Lavastuse lõpus tuli lava ülevalt alla hiigeljalg, mille alla peategelane jäi. Arvan, et see oli märk sellest, kuidas kõrgklassi inimesed lömastasid ta unistuse – olla koos oma armastatuga. Selline oli minu tõlgendus Petruškast jutustavast loost.

Kommenteeri