Esseekonkursi töö: Kuidas paberil olevast stsenaariumist luuakse/valmib elav ooper

Liis Künnapas 04.12.2013 0

24. septembril sain võimaluse osaliseks külastada Rahvusooperit Estonia ning vaadata ja nautida vana, kuid ülemaailmselt tuntud ning algul Prantsusmaal hulgaliselt kõmu tekitanud ooperit „Rigoletto“. „Mul mõlgub mõttes teema, millest saaks kaasaegse teatri suurimaid saavutusi, kui vaid politsei lubaks selle kavva võtta“, oli Giuseppe Verdi tavatsenud lausuda.

Vaatamata pikale pikale ajale, mis lahutab ooperit tema loomisest ning praegusest ajast, siis keskne teema on üsnagi tänapäevane. Võib öelda, et armastusega kaasnevad kired ja mured tekitasid segadust 19. sajandil ning olukord pole muutunud ka praegu, 21. sajandil. Kuid hoolimata sellisest ajavaost oli ooper siiski klassikaline ning ei lasknud ennast segada ja mõjutada modernsusest. Klassikalist olemust toestasid väljapeetud välimus, koketeeriv käitumine, mis on iseloomulik rokokoo ajastule ning mida tänapäevases ühiskonnas on raske kohata. Märkimisväärne osa oli ka lavakujundusel ja dekoratsioonidel. Lavakujundus koosnes kõrgetest sammastest, erinevate tasapindadega seintest ning ilusatest ornamentidest, mis lõid ettekujutuse suursuguse lossi saalist. Kujunduse puhul domineeris tagasihoidlik halltoon, mida ilmestasid värvilised, temperamenti lisavad detailid, nagu rohelised kunsttaimed, suur ja rikkalik puuviljalaud ning erinevad valgusefektid. Samas oli sellisel tagasihoidlikkusel ja lihtsusel oma kindel ülesanne: tegelase väljatoomine ning rõhutamine laval. Kui kujundus ja dekoratsioonid oleksid väljakutsuvad, erksad ja atraktiivsed, siis laulja/näitleja ei paistaks värvide virrvarrist välja. Tegelaste kostüümid olid juba ise vajalikult värvilised ja erksad ning tõetruud, mis olid ka peamisteks elementideks ajastu loomisel. Seega võib öelda, et lavakujundus ja dekoratsioonid olid oma tagasihoidlikul ja lihtsusel baseeruval põhimõttel küllaltki „lopsakad“. Vahemärkusena tuleb lisada, et „lopsakust“ aitas luua ka tegelaste paiknemine laval, mis omakorda täitis ruumi- peategelased asusid alati eespool, kõrvaltegelased tagapool.

Üks huvitavamaid nüansse ooperi puhul, mis on iseloomulik ka teatrile, on eriline lõhn. See on kindlasti segu kostüümide, juukselaki, kulisside ja isegi dekoratsioonide lõhnadest, mis tekitab vaatajas erakordse tunde. Siiski ei saa kõige muu lummuses kõrvale jätta kõige tähtsamaid- lauljaid/näitlejaid ja orkestrit, kes annavad ooperile elu. Kõige huvitavam oli jälgida lauljaid/näitlejad, kuidas nad oma häält kasutavad. Võrreldes tavalist näitlejat ooperi- näitlejaga oli huvitavaks tähelepanekuks see, et ooperinäitleja emotsioonide edasiandvaks vahendiks on tema hääl ning selle varjundid, kõrgused ja muud iseloomulikud tunnused. Seega on peamine rõhk laulmisel ja orkestrile keskendumisel. Huvitav oli jälgida peale hääle ka kehakeelt, millel on suur tähtsus, kuna enamasti mängitakse pigem väljapoole, palju žestikuleerides. Siinkohal on miinuseks see, et kohati jääb puudu tegelase n-ö sisemisest põlemisest ning tegelaste omavahelisest emotsionaalsest kontaktist. Samuti on tegelased suunatud publikusse mitte teineteisele, mis lõhestab vahel olukorda veelgi.

Kuid jättes mõned miinused kõrvale tuleb tõdeda, et ooperi puhul on üheks imetlusväärsemaks objektiks inimese hääl. Tavaelus võib tunduda hääl pelgalt informatsiooni edasi andmise vahend, kuid tegelikkuses see nii ei ole. Ooperisaalis saame tunda, et hääl võib olla üks maagilisemaid asju üldse. Väga suur elamus seisneb juba selles, kuidas laulja paneb kogu oma keha enda kasuks tööle, et saavutada võimas ja kandev hääl. Nii võib öelda, et ooperilauljaks sünnitakse, sest sellist annet ei ole kahjuks võimalik ka kõige paremas muusikakoolis õppida. Mainides lauljat, ei saa kuidagi kõrvale jätta orkestrit, sest need kaks moodustavad võimsa koosluse. Nimelt on muusika ülesandeks olla laulja saatjaks ning juhtijaks, samas ka haripunkti, dramaatilise hetke rõhutajaks ja iseloomustada ning avada helilooja stiili- ja mõttemaailma. Tuleb märkida, et siiski on vahe terve orkestri ja üksikute pillide rollide vahel. Võib öelda, et orkestri roll on tegelaste ja helilooja meeleolude ja emotsioonide ning mõttemaailma edasiandmisel tuua välja mitmekülgsus ehk külluslikud nüansid ja varjundid, mis koosnevad erinevatest alatoonidest. Orkester loob segadusliku, impulsiivse meeleolu. Kuid vastupidiselt orkestrile annavad üksikud pillid edasi pigem tegelase või helilooja ühte kindlat emotsiooni, mis ei ole paljude erinevate alatoonide segu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ooperil on kultuuris ja selle kujunemises oluline roll. Ta ühendab erinevaid kunstiliike ning pakub võimalust minna ajas tagasi, luues sajanditevanuse olustiku, mille aluseks on dramaatiline jutustus, mis avardub ja rikastub muusika kaudu. Kahtlemata on ooper üks keerulisemaid lavateoseid, eriti veel õpilasele, kuna dialooge lauldakse ning kõige jälgimine võib olla esimestel kordadel raske. Keeruliseks muudab ka asjaolu, et ooper on enamjaolt itaaliakeelne. Kuid kui jätta kõrvale need paar raskust, tuleb tõdeda, et minu ooperielamus oli väga positiivne. Hea tunne oli olla üks nende noorte seast ja nautida ühte ajaloolist ning hinnatud ooperit. Samuti pakkus rõõmu see, et noortele anti selline võimalus, mis kindlasti on edaspidise ooperist lugupidamise positiivseks mõjutajaks.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

Kommenteeri