Esseekonkursi noorema vanuserühma võidutöö: Kui kaks unenägu kohtuvad…

Mirel Mesila, 15 13.01.2015 0

Seekord ma alustan lõpust. Muusika on lakanud. Rahvas istub selles hetkelises vaikuses, haaratuna veel äsja nähtust. See vaikus ütleb tegelikult rohkem kui vali aplaus. Mida pikem vaikus, seda kaasakiskuvam oli kogetu. Publik ootab rohkem, tahab olla osa veel sellest maailmast, kus viibiti. Sellises vaikuses istusin ka mina. On neid imelisi hetki, kus kõik saab öeldud ilma sõnadeta ja sealjuures veel paremigi. Eriti just tantsus. Ja seejärel rahvas plaksutab.

Saali astusin ma ilma igasuguste eelarvamusteta ja ometi suutis järgnev mind üllatada. Wayne McGregori loodud “Symbiont(s)” on balleti- ja tantsumaailmas midagi uut, mis oma värskuse ja mingisuguse eriskummalise sisemise jõuga lummas mind läbinisti. Tumedates toonides ja minimalistlik lavakujundus ei tundu esialgu küll paljulubav, kuid alates tantsijate esimestest liigutustest ning neist, veidi pentsikutest elektroonilise muusika helidest, tundub kõik paika loksuvat. “Symbiont(s)” haarab nagu must-valge unenägu ja hoiab justkui transis läbi terve jutustuse. Masinlikud liigutused, mis näivad balletitantsijatele otsekui loomuvastane enesekontroll, põimuvad muusikaga ühte. Emotsioon, mis valdab saali, on alandlikkuse iidne jõud. Valgusmäng, mis kuidagi nii ootamatult sind Estonias istudes tabab, on kõikehaarav. Teos sulandub kaosest tervikuks, tekib sümbioos – laval, publikus ja iseendas.

Juhuslikud valgussähvatused ei tundugi enam nii juhuslikud ja koos õige hämarusega loovad lavale optilise illusiooni, kus tantsijate täpsed ja jõulised liigutused tunduvad harjumatule inimsilmale ainult ülikiirete sähvatustena. Mitte midagi liiga selget ega liiga selgusetust. Kõik on omavahel balansis. Selline modernselt nõiduslik tunne on midagi, mida iga tantsuetendus juba ei anna.

Süžeelisest küljest on tegu väga targa teosega, mille mõtestamine on tegelikult küllaltki lihtne. Laval on seitse tantsijat, kes käituvad nagu monotoonne mehhansim. Mehhanism, mis küll kooslusena ideaalselt ja täpselt toimib, kuid väliselt jääb isikupäratuks. Tegelikult on igal neist sees individuaalne erilisus, mis koreograafiaga küll kenasti esile tõstetakse, kuid ühiskondliku probleemina jääb survestajatele alla. Toodetakse ühesuguse mõtteviisi, iseloomu ja olekuga halli massi, kelle omanäolisus on kuskil sees olemas, kuid näitamiseks liiga julge. Julgus on tegelikult edu edasikandev jõud ja põhjus, miks lavastus nii suurepäraselt toimib. On julgetud olla julge!

“Petruška” seevastu kõnnib või õigemini tantsib pigem klassikalise balleti radadel ja on loo poolest veidi lihtsamini jälgitav. Korrapäratu tümpsu asendumine Igor Stravinski klassikalise muusikaga teeb kõrvale pai ja laseb sujuvalt sulanduda järgmisesse loosse – seekord Petruškast, tema kiindumusest priimabaleriini ja võimu kuritarvitamise õnnetutest tagajärgedest.

Tagasi saali astudes oli tunda, et toimunud on olustiku muutus. Kahtlus sai tõestust hetkel, kui eesriided eest tõmmati ja mulle avanes vaade vist kellegi roosasse unenäkku. Pastelsed ja rõõmsad värvid, emotsionaalsed tantsijad ja klassikaline muusika – täielik vastand “Symbiont(s)’ile”. Muidugi ei olnud tegu täiesti hariliku ballettiga ja oma (hea) veidrusenoot tuli siitki välja. Võimu kui positsiooni kuritarvitamist käsitletakse millegipärast alati süngetes varjundites. Aga miks mitte näidata võimu läbi totruse prisma? Sest, ausalt öeldes, seda see ju on. Antud juhul kehastas Petruška nö sisemist deemonit üks hiiglaslik unematilik olend, kes suutis mõjuda ühtaegu nii absurdse kui ka hirmutavana. Andes kellelegi liiga suure võimu muutub otsustaval hetkel igaüks meist selle kõrval üheks petruškaks.

Jättes koreograafia lahtimõtestamise kõrvale, jääb järgi etenduse tuksuv süda – tantsijad. Tehniliselt rasked balletid esitatakse mängleva kergusega, mis on nii puhas, nii ilus ja samas nii elujõuline. Baleriinide pikad liinid, painduvus, kõrged hüpped … Sageli tunnen, et kaon rohkem tantsijatesse endisse ära kui nende tantsitavasse koreograafiasse. Ja see tunne on kõike väärt.

“Symbiont(s)” ja “Petruška” – lühiballetid, mis on väliselt nii erinevad, kuid koos moodustavad dünaamilise terviku. Üks tahtmatu unenägu võimetusest ja teine tahtlik unenäoline lugu võimust. Tantsu kõige suurem võlu ilmselt seisnebki lugude jutustamises ilma igasuguse verbaalse abita. Ja kui suudetakse näiliselt vastandlikud lood omavahel siduda on tulemuseks elamus selle eredaimas näites. Tegu oli tantsuelamusega, mis vääris lõppedes seda hetkelist vaikivat kiiduavaldust. Ja seejärel kõlas saalis vali aplaus.

Kommenteeri