Esseekonkursi töö: Kas pigem lauljad või näitlejad? Mõlemat!

Kairi Janson 04.12.2013 0

Tänavu 24. septembril sain koos paljude kaasõpilastega suurepärase võimaluse osaliseks – käia rahvusooper Estonias vaatamas Giuseppe Verdi ooperi „Rigoletto“ peaproovi.

„Rigoletto“, mida Verdi ise on pidanud oma lemmikteoseks, pakkus omal ajal äärmiselt palju kõneainet – ooper võis esietenduda alles pärast mitmete muudatuste sisseviimist alglibretosse. Pole ka ime, et teos tsensoritele vastuvõetamatu oli. Minagi olin esmakordselt „Rigoletto“ sisukokkuvõtet lugedes ehmunud, kui etenduse traagilise lõpplahenduseni jõudsin – õuenarri magusa kättemaksu tulemusena sureb hoopis tema kalleim vara, tütar Gilda. Verdi ise oli selleks ajaks üle elanud mõlema lapse ning abikaasa surmad ja tõenäoliselt oskas end samastada kibedalt leinava Rigolettoga. Seetõttu võibki olla, et Victor Hugo „Kuningas lõbutseb“, millel libreto põhineb, kõnetas Verdit tugevalt ning andis inspiratsiooni ühe siiani maailmas menukaima ooperi loomiseks.

Kuigi öeldakse, et raamatut ei ole õige kaane järgi hinnata, olen õnnelik, et end enne peaproovi „Rigoletto“ süžee ja autori elulooga põgusalt kurssi viisin – tundsin, et ilma mingisuguse ettevalmistuseta kohale ilmumine poleks sünnis, eriti nii nimeka ooperi puhul. Siiski oli mul teada vaid teooria ja päriselt kohal viibides oli üllatavaid ja ahhetamapanevaid momente palju. Juba esimese pildi alguses hakkas silma midagi põnevat – lavakujundus. Mulle meeldis, kuidas kõik ooperi tegevuspaigad olid sobitatud mitmetahulisele pöörlevale lavale. See tähendas, et tegevuse vahepeal lahendati miljöömuutused mängleva kergusega. Kuuldes esimesi noote nimiosas olevalt Jassi Zahharovilt, olin kindel, et võin vähemalt Rigoletto rollilahendusega rahule jääda. Nimelt on Zahharov üks vähestest ooperilauljatest, keda minusugune võhikki on korduvalt kuulnud või teleekraanil näinud ning pole siiani pettuma pidanud. Mul oli õigus – erinevad tundevarjundid tulid vanameistri hääles suurepäraselt esile. Eriti meeldis mulle ooperi pöördepunkt, kus küürakast naerualusest sai murtud mees ja Rigoletto näitas end hoopis teisest küljest. Usun, et seda stseeni oleks olnud lihtne nii-öelda üle näidelda. Kui aga Jassi Zahharov esitas aaria neetud rassist – õukondlastest, unustasin hetkeks, et viibin ooperisaalis publiku seas, mitte konkreetse sündmuse sees koos meeleheitlikult tütart otsiva isaga. Zahharov kandis rolli välja kuni lõpuni ja tema professionaalsus oli märkimisväärne. Erinevalt mõnest teisest näitlejast ei unustanud ta kordagi, et kuigi tegu on prooviga, on saal täis vaatajaid ning pärast peaproovile omaseid pisikatkestusi suutis sama keskendunult rollile pühenduda.

Hea valik oli tehtud ka hertsogi rolli osas. Kosovost pärit külalissolist Rame Lahaj oli täpselt nii kõrk ja muretu, nagu usun, et Verdi soovis väljendada. Tema kanda oli ooperis läbiva teemana kulgev aaria naiste muutlikust meelest ning esitus oli vokaalselt veatu ning meeldejääv. Kohati aga tundus mulle, et Lahaj oli lausa liiga ükskõikne ning muretu. Tõsi, ilmselt oli mees lihtsalt rollis täielikult sees, aga sellist emotsionaalsust nagu Zahharovil mina temas ei leidnud.
Usutavasti lausa kahekordse pinge all olnud Kadri Kipper, kes mängis naiivset ja neitsilikku Gildat, jättis mulle väga hea mulje. Pöörasin temale teadlikult palju tähelepanu, kuna teadsin, et tegu on tema esimese nii-öelda kõrgklassi ooperiga ja paratamatult hakkasin otsima märki, mis seda reedaks. Aga ma oleks seda otsima võinud jäädagi – Kipper oli kui lavale loodud ja sopran kõlas kaunilt ning tütarlapselikult. Viimasele aitas muidugi kaasa ka Verdi sihilikult loodud helikeel, mis üritas väljendada Gilda rikkumatust ning lapselikkust. Kas see üks noot, mis Kipperi aarias pisut kahtlustäratavana kõrvu jäi, oli päris see õige või oli ta sekundi võrra madalam, ei saanud meist vist keegi täpselt aru, kuna tema esitus oli tõesti võluv.

Kui hakata oma esimesest ooperikogemusest midagi ebameeldivat otsima, siis võib-olla oleks selleks katkestused, kuigi mõistan, et peaproovi puhul on tegu täiesti loomuliku nähtusega. Tõsi küll, orkester on üks olulisemaid komponente ooperis ja tugevdab alati stseenis valitsevat meeleolu, aga häiris pisut see, et suur osa katkestusi tuli just orkestri dirigendi poolt. Mina vaatajana ei oleks võib-olla pisiviga tähelegi pannud ja olin mõttes laval toimuva süžeekäiguga kaasa liikumas, kuni äkitselt mulle taaskord meelde tuletati, et tegu on peaprooviga. See aga oli antud olukorras paratamatus, kuna esietendusel on väiksemadki vead lubamatud.

Leian, et ooperi suurmeister Giuseppe Verdi oli kindlasti saanud hakkama oma sooviga teha „Rigolettost“ midagi sensatsioonilist. Kiitus läheb aga ka lavastajale suurepäraste rollivalikute ja lavaliste lahenduste eest. Julgen öelda, et kui veel mõnda aega tagasi tähendas sõna „ooper“ minu jaoks skeptilist „ma ei tea“-d, siis nüüd, olles näinud Rahvusooper Estonia lavastust „Rigolettost“, võib minust saada tõeline ooperigurmaan.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

Kommenteeri