Esseekonkursi töö: Giuseppe Verdi „Rigoletto“ – minu ooperielamus

Timothy Beres 09.12.2013 0

Ma ei ole regulaarselt teatris/ooperis käiv inimene ja kui ma kuulsin, et lähme klassiga „Rigolettot“ vaatama, ei olnud mul erilisi ootusi. Seda vaadates aga tekkis mitu huvitavat küsimust. Mis täpsemalt mu tähelepanu köitis?

Juba saali tulles röövis mu tähelepanu huvitav lava kujundus. Kujutatud oli mitut ehitist ja keskseks tundus olevat suur tuba laua või voodiga. Samuti oli aru saada, et suurt rõhku oli pandud tohututele sammastele, mis ümbritsesid lava. Need on ka sellele ajastule kohased ja aitasid suuresti etendusse sisse elada. Kuna ma ise tihti teatris ei käi, üllatas mind see, kuidas suudeti paari seina ja katust nii mitmes erinevas stseenis kasutada, tekitamata tunnet, et see koht on näidendis juba esinenud. Kunstniku poolt on siinkohal hea töö tehtud.

Osatäitjad olid minu jaoks väga huvitavad. Peale selle, et ma ei ole varem näinud etendust, kus kogu suhtlus käib lauldes, toimus see veel itaalia keeles, mis tegi jälgimise veidike raskemaks. Vaadata tegelasi, siis ekraani, siis jälle tegelasi, oli piisavalt segadusse ajav, et vähemalt 1/3 etendusest kahe silma vahele jätta. Tänu kavalehele sain ma aga kiirelt tagasi järje peale ja nautisin etendust sellegipoolest.

Peaosatäitja Jassi Zahharov jättis mulle ülimalt hea mulje. Oma võimsa hääle ja ehtsate emotsioonidega andis ta edasi tunde tõelisest Itaalia hertsogkonna narrist. Mulle oli tema poolt näideldud tegelane, Rigoletto, vastuhakkav. Õukonna narri kohta, kelle elatiseks oli kuningliku õukonna lõbustamine, oli ta valdamisi sünge ja varjuline tegelane. Ta tegi ka palju selliseid otsuseid, mis minu jaoks olid arusaamatud ja täiesti ebavajalikud. Esimeseks selliseks olukorraks oli hetk, kui ta oli hertsogi palees ja sisse toodi vang, kelle Rigoletto ära needis. Siiamaani ei tea ma, miks ta seda tegi ja kes see vang oli. Teine vastuoluline situatsioon oli siis, kui ma sain teada, et ta hoiab oma tütart toas kinni ja varjab teda, et too ei satuks kokku meessoost isikutega. Täiskasvanud neidu ei saa hoida toas kinni nagu väikest last, lootes teda kaitsta. Ja ega see tegelikult ei kaitsnudki. Nagu asjade käik näitas, siis just liigne muretsemine saigi Gilda hukatuseks ja sellepärast mulle Rigoletto karakterina ei meeldinudki. Osatäitja tegi aga suurepärase töö tema vaatajani toomises.

Huvitavaid tegelasi oli veelgi. Hertsog, kelle suurimaks huviks oli elurõõmu ja naiste seltskonna nautimine, jättis mind mitmeks päevast mõtisklema. Ilmselgelt oli ta etenduses välja toodud kui peategelase vastane ehk siis võiks öelda, et ta oli „paha“. Mina ei paneks teda paha või kurja inimese rolli. Minu jaoks oli ta tavalisest lõbusama eluviisiga ja väiksema moraalitundega aadlik, kes nautis elu nii, nagu talle võimalik oli. Kui Rigoletto tellis mõrtsuka teda tapma, olin ma üllatunud. Hertsog ei olnud osaline tema tütre röövimises, ta ei teadnud, et Gilda oli narri tütar ning lõppkokkuvõttes tahtis Gilda hoopis hertsogi. Ei saa panna mehele süüks, et ta on välimuselt ja olemuselt naisterahvale vastupandamatu ja kohe kindlast ei oleks vaja kedagi selle pärast mõrvata. Minu toetus läheb pigem hertsogile, olgugi see vastuolus kogu looga, aga selline on minu seisukoht.

Viimase tegelasena jäi mulle mällu Gilda, Rigoletto tütar. Ta oli kaunis noor neiu, keda isa üleliia kaitsta tahtis. Gilda ei teinud ka isa elu kergemaks, olles afääris isa poolt vihatuma mehega. Sellepärast jättiski Gilda karakter mulle tugevalt ebasümpaatse mulje ja tegi ennast arusaamatuks. Kuigi armastust tõesti ei saa valida, suutis ta oma tegevustega võtta elu endalt ja rikkuda Rigoletto oma igaveseks.

Etenduse muusikaline pool oli vägagi nauditav. Näitlejad laulsid hingevõtvalt häst, kuigi tegu oli peaprooviga. Ise ma sellist muusikat tavaliselt ei austa ja sellele tähelepanu ei pööra, aga loo tegevuskäiku jälgides oli orkestri ja näitleja poolt loodud harmoonia tõsiselt kaasahaarav ja tõmbas mind veel sügavamale loo keeristesse. Minu jaoks on hämmastav, kuidas suudeti laulda ja näidelda samal ajal ja mõlemat veel nii veenvalt. Tänu „Rigolettole“ soovin tulevikus kindlasti ooperisaali uuesti külastada ja avardada oma silmaringi veelgi.

Kuigi mul ei olnud mingeid ootusi ega lootusi, sain ma seekord Estonia teatrist tõelise elamuse, mis mõjutas minu suhtumist ooperisse. Etendus „Rigoletto“ oli väga võimas ja näitlejate poolt imeliselt välja mängitud, seega võib nüüd ka mind ooperi fänniks nimetada.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

 

Kommenteeri