Esseekonkursi töö: Esmakordselt ooperis

Elis Pärn 04.12.2013 0

Giuseppe Verdi ooper „Rigoletto“ oli minu jaoks väga põnev, sest ma ei olnud varem ooperis ega üldse Rahvusooper Estonias käinud, seega olid päeva ootused minu jaoks väga kõrged. Juba nimi Rahvusooper Estonia tekitas minus elevust, sest see on eestlaste jaoks üks väga tähtis maja, kus korraldatakse peaaegu igal aastal presidendi vastuvõttu ja Eesti Vabariigi aastapäeva balli.

Estonia teatrisaali puhul hämmastas mind selle suursugusus ja samas ka hubasus. Saal oli väike, kuid väga intiimne, kus tekkis mõnus õhkkond etenduse vaatamiseks. Enne etenduse algust haaras mu pilku teatrilava kohal olev loosung „Kunst kuulub rahvale“. Küllap sellepärast antigi õpilastele kordumatu võimalus jälgida „Rigoletto“ peaproovi, et näha, kuidas sünnib ooperikunst.

Kuna see oli minu jaoks esimene kord ooperis, oli veidi harjumatu see, et „Rigolettos“ ainult lauldi. Ma ootasin kogu aeg pärast suurejoonelist aariat ka lihtsalt rääkimist, kuid seda ei tulnud. Küllap sellepärast, et olen muusikaetendustest ainult muusikale vaatamas käinud ja muusikalide ülesehitusega ära harjunud.

Selle peaproovi juures meeldis mulle see, kui lavastaja palus osatäitjatel mõnd osa etendusest uuesti läbi mängida, sest see pani mind mõistma, kui palju vaeva peavad lauljad ühe etenduse jaoks tegelikult nägema. Näiteks on vaja täpselt teada, millal ja kuhu tuleb kellelgi astuda. Tehakse kuudepikkust tööd, et vaatajateni tuua täiuslik etendus ja vaatemäng, mis jääks inimestele kauaks meelde ja pakuks kõneainet. Panin tähele, kui kiiresti orkester ja lauljad leidsid üles õige koha, mida neil paluti uuesti etendada. See näitas Estonia lauljate, orkestrantide ja dirigendi professionaalsust.

Minu jaoks oli märkimisväärne see, kuidas osatäitjad suutsid mitu tundi järjest laulda. See on suur füüsiline pingutus, mis väärib kiitust. Alati ei olegi just suured ja uhked tantsunumbrid etenduste juures kõige imetlusväärsemad, vaid pigem puhtad ja võimsad vokaalesitused, mis tekitavad kananaha ihule. Eriti suurepäraselt oli esitatud Gilda aaria „Caro Nome“, mis pani mind kahtlema inimvõimete piirides.

Minu jaoks oli see ooper väga huvitav, sest seal kerkisid esile ajatud probleemid, mis on ühiskonnas kogu aeg olemas olnud. Nagu kõik isad, hoidis ka Rigoletto oma noorest ja kaunist tütrest kinni ja ei tahtnud oma väikesest tüdrukust loobuda. Ta tahtis Gildat iga hinna eest kaitsta noormeeste eest, kes võinuks ta tütre südame murda. Südametemurdja, nii-öelda prints valgel hobusel, kes tõotas neidudele truudust ja lubas neid igavesti armastada, oli ka „Rigolettos“ olemas. Kuid tegelikult kasutas too süütuid neidusid ära. Eelkõige olid etenduses esiplaanil inimese kannatused, traagiline saatus ja traditsiooniline hea ning kurja võitlus. Peale selle pöörati „Rigolettos“ suurt tähelepanu tegelaste hingeelu arengule. Näiteks Rigoletto tulisus ja viha muutus isiklikust traagikast meeleheitlikuks palveks.

Etenduse puhul meeldisid mulle osatäitjate kostüümid ja see, kuidas iga tegelase riietuse värvus peegeldas nende iseloomu ning põhiolemust või mängis mõnel muul viisil tähtsat rolli. Näiteks Gilda riietus oli sinine, mis sümboliseeris rahu ja tundelisust. Gilda oligi rahulik ja tundeline noor neiu. Rigoletto riietuse punane värv oli seevastu võitlev, kirglik ja agressiivne ning õhutas tegudele. Rigoletto armastaski väga oma tütart ja üritas tema süütust iga hinna eest kaitsta. Eriti hakkas mulle silma hertsog, kelle kostüüm kindlasti oligi just nimme tehtud valgest materjalist, et see vaatajaid eksitaks. Kujutati nii-öelda printsi valgel hobusel, kes näis ustav, kuid tegelikult seda ei olnud. Usun, et värv oli ka jõukuse ning enesekindluse sümboliks.

Just need detailid, millele oli tähelepanu pööratud, andsid etendusele palju juurde. Näiteks kui Rigoletto kohtus oma tütrega, andis pingil olev lillepärg ja müüril roniv taim tunnistust, et tegevustik toimus aias.

Lavakujundus oli minu arvates väga hästi lahendatud, sest see mõjus nii uhke lossina, kus hertsog pidas oma suursuguseid balle, kui ka lihtsa õukonnanarri koduna. Panin tähele, et igal laval oleval elemendil oli etenduses oma roll. Näiteks kardinaga varjati väga hästi tapatööd, mis mõjunuks õpilastele võib-olla liiga brutaalselt.

Giuseppe Verdi poolt kirjutatud muusika sobis „Rigolettosse“ suurepäraselt. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat ja seda oli etenduses tunda. Laulude lihtsad ja ilusad meloodiad jäid terveks päevaks meelesoppidesse. Mind haaras äratundmisrõõm, kui kuulsin lõbusat „La donna è mobile’t“, sest laul oli mulle tuttav. Mu näole ilmus automaatselt naeratus ja kaasalaulmissoov. See on tõestus sellest, et Verdi muusika on isegi sadu aastaid hiljem tuntud ja armastatud ning ikka inimestele meelepärane. Kahjuks oli etenduse puhul üheks väikeseks häirivaks faktoriks see, et mitmes kohas mängis orkester lauljatest üle ning nende esitust ei olnud kuulda.

Minu kui inimese jaoks, kes käis esmakordselt ooperis, oli „Rigoletto“ väga põnev ning positiivne algus ooperiskäimisele. Jälgisin iga laval tehtavad liigutust suure huviga. Kuigi lavateos ise oli põnev, oli minul kui itaalia keelt mitteoskaval inimesel etendust siiski suhteliselt halb jälgida, sest kui tahtsin teada, millest lauldi, ja näha, mis laval toimub, pidin korraga lugema tõlget ja jälgima lavapealseid tegevusi.

Mulle tundus, et osatäitjad arvestasid ka publikuga, kellele nad mängisid. Näiteks kui ühel lauljal läks mõni koht etenduses sassi, tegid teised peategelased nägusid, et publikut naerma ajada, sest enamik oli noored õpilased ja küllap pikast etendusest väsinud.

Ma sain aru, et ooper on väga huvitav ja muusikalist hoopis teistsugune žanr. Selle peaproovi juures meeldis mulle see, et sain vaadata samaaegselt etendust ja piiluda ooperi telgitagustesse ning näha, kuidas sünnib ooper ja kui palju vaeva läheb selle täiuslikuks muutmiseks. Kindlasti juba lihtsalt Estonia maja kutsub mind uuesti ooperisse ning seda ma tulevikus kindlasti teengi.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

Kommenteeri