Esseekonkursi töö: Emotsioonid kunstis

Erki Meinberg 04.12.2013 0

Kunstil on võime igas inimeses esile tuua väga erinevaid emotsioone. Ooper „Rigoletto“ ei ole mitte mingil juhul erandiks, pigem olen valmis ütlema, et vanematel kunstivormidel on just suurem võime vaatajates tundeid esile tuua. Aga emotsioone, mida kunst meis esile toob, on kahte erinevat laadi: ajutised, aga sellele vaatamata võimsad emotsioonid, ning pikemaajalised, võibolla vähem tajutavad tunded.

Ajutised emotsioonid on kõik tunded, olgu see kurbus, rõõm, või midagi muud, mida kunstiteos suudab vaatajas äratada, kui ta kunsti kogeb. Selleks võib olla kurbus, mida tekitab Rigoletto tütre surm, või huvi intriigi vastu, mis ilmutab ennast ooperi keskpaigas. Kõik need tunded on autori otsese kontrolli all – tal on võimalus oma loomingu erinevate aspektidega vaatajat ja tema mõtlemist mõjutada. Muidugi on lõpuks tuntav emotsioon igale inimsele omane, üks vaataja tunneb vaese narri saatust nähes talle kaasa, teine aga viha kogu juhtunu peale. Kolmas vaatab seda kui Rigoletto enese tehtud viga ning talle endale kaela kukutatud saatust. Kunstnikul on mitmeid tööriistu selle elamuse kujundamiseks, erinevate tunnete väljatoomiseks ja isegi vaatajas endas konflikti tekitamiseks. Võimalusi on piiramatult.

Teisena mainitud emotsioone ja tundeid on aga palju raskem määratleda ning kirjeldada. Neid tundeid tekitab terve elamus, terve üritus ning pigem mitte üksik sündmus ooperis. Kunst on nii paljukihiline, et peale otseste emotsioonide on sellel võime vaatajat rikastada mitmel erineval tasemel. Kui ma Estonia teatrist lahkusin, siis esimine emotsioon, mida ma tundsin, oli huvi. Enne „Rigoletto“ vaatamist oli mul juba huvi vanemate kultuuride vastu, iidsete ajastute vastu, aga sellisest ajast ooperietenduse kogemine lisas tulele kütust. Teisalt pani see mind mõtlema näitlejate peale, eriti just selle pärast, et tegu oli peaprooviga. Varem oleks võinud arvata, et kogu tükk on lõplikult viimistletud peaproovi ajaks, aga tegelikkus oli teistsugune – ooperi lavastamine ja kõikide erinevate elementide kokkumängimine on palju raskem, kui see etendust jälgides tundub. Aga see on minu isiklik kogemus ning üks selliste elamuste võludest ongi see, et igal inimesel on samast ooperist erinev lugu vesta.

Selliseid tundeid ja mõtteid on palju raskem suunata. Tõsi, autor võib luua teose, millel on üks terviklik idee, aga selle idee kõrval võib vaatajal tekkida mitmeid erinevaid küsimusi, sadu saatvaid mõtteid ja arvamusi. Ja see muudabki kunsti nii võimsaks – kunstil on võime inimest mõjutada nii mitmel erineval tasemel: tekitada huvi millegi vastu, pakkuda inimesele uusi küsimusi, millele vastust leida, ja isegi muuta inimese maailavaadet millegi suhtes. See on kunsti tõeline jõud ning kuidas seda kasutada, sõltub kunstnikust.

Kokkuvõtteks ütlen seda, et minu arvates on kunstniku tõeline roll tuua esile tundeid, mis saadavad vaatajat pikemat aega. Muuta ja kujundada vaataja mõttemaailma, pakkuda uusi ideid ja tekitada huvi uutes teemades – see on kunsti ülim tagamõte, lõplik eesmärk. Selle ideega tuleks ka kunsti, olgu see siis teatrikunst, muusika, või midagi kolmandat, kogema minna, et ennast rikastada mõtteid ja meeli köitva elamusega. Ning iga tükike kunsti, mida me omandame, tuleb ainult kasuks.

 

See on üks kümnest parimast arvustusest, mis esitati Giuseppe Verdi 200le sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile “Giuseppe Verdi “Rigoletto” – minu ooperielamus”. Lähemalt saate konkursi kohta lugeda siit.

Kommenteeri